KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. AS Stol-I (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi AS LIVIKO (kostja) vastu 1 760 000 krooni saamiseks. 14. juunil 2005. a suurendas hageja hagihinda 16 483 942 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kaubamärgi "Столичная водка + kuju" (ladina tähtedega "Stolichnaya vodka + kuju") ainuõiguse kasutaja. Ajavahemikul 2. veebruarist 1993. a 26. aprillini 1995. a tekitas kostja kaubamärgiõiguse rikkumisega hagejale kahju, mis tuleb hüvitada sel ajal kehtinud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 36 lg 1 p 2 ning tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 222 ja 448 alusel. Hageja varaline kahju esimeste litsentsitasude mittelaekumisest 1993. ja 1994. aasta eest kokku on 1 760 000 krooni. Nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest aastatel 1993-1995 on hagejale tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) kokku 3 854 967 krooni. Hageja nõuab kostjalt ka intressi summalt, mida ta ei saanud õiguste rikkumise tõttu tulutoovalt kasutada. Intressinõude suuruseks on 31. detsembri 2003. a seisuga 12 546 286 krooni, millest 4 452 607 krooni on intressivõlg nn esimeste litsentsitasude laekumata jäämisest ning 8 093 679 krooni on intressivõlg nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest.

Asjas kohalduv KaMS § 17 lg 1 ning 1. mail 2004. a jõustunud KaMS § 8 lg 2 kehtestavad kaubamärgi õiguskaitse printsiibi, mille kohaselt registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse toimima kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäevast. Kolmandatel isikutel, sealhulgas kostjal ei olnud õigust kasutada kaubamärki "Stolichnaya" ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta alates kaubamärgi registreerimise taotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast, s.o alates 2. veebruarist 1993. a. Kui kaubamärk hiljem registreeriti ja seeläbi õiguskaitse omandas, on varem sõlmitud litsentsileping kehtiv. Kaubamärgiomanik ei ole vaidlustanud hageja õigusi, mis tulenevad 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingust nr 2.

Kaubamärgi "Столичная водка", "Pealinna viin", "Stolichnaya vodka" kasutamine ei olnud võimalik ilma hageja nõusolekuta, sest hageja ja AOOT Rosvestalko ning hageja ja VAO Sojuzplodoimport vahel sõlmitud litsentsilepingutega sai hageja ainuõigused. Kaubamärgi "Столичная" omanik loobus hageja kasuks oma õigusest kasutada seda Eesti territooriumil ükskõik missugusel kujul (sh ladina tähtedega "Stolichnaya vodka"). Kaubamärgi seadusliku kasutamise korral oleks kostja pidanud maksma hagejale all-litsentsitasu. Kaubamärk "Столичная" on äravahetamiseni sarnane kaubamärgiga "Stolichnaya" ning ka kostja poolt Eesti turule toodetud markeeringuga "Pealinna" viin.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ning selle suurust. Hagejal ei olnud õigust saada kostjalt all-litsentsitasu.

Hageja registreeriti Eesti ettevõtteregistris 9. juunil 1993. a. Hageja ei saa nõuda all-litsentsitasu ajavahemiku eest, millal hagejat ei eksisteerinud, s.o 2. veebruarist 1993. a 9. juunini 1993. a. AOOT Rosvestalko ja hageja vahel 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsileping ei saanud anda hagejale kaubamärgi "Столичная водка + kuju" litsentsiaari õigusi enne nimetatud kaubamärgi registreerimist 14. detsembril 1994. a.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kasutanud kaubamärgiga "Столичная водка + kuju" identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel ei ole hageja arvestanud võimalikust sissetulekust maha kulutusi, mida ta pidanuks tegema sellise sissetuleku saamiseks. Hagiavaldus ja lisatud tõendid ei tõenda kahju tekkimist ega selle suurust.

Kaubamärgi kohta oli kolmandatel isikutel võimalik saada informatsiooni alles pärast registreerimisotsuse tegemist, kui kaubamärk avaldati (KaMS § 12 lg 8). Vaidlusalune kaubamärk avaldati 2. mail 1994. a. Juhul kui enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 tuleneb kolmandatele isikutele tagasiulatuv kohustus, millest kolmandad isikud ei saanud olla teadlikud ja ei pidanudki seda olema, palub kostja põhiseaduse (PS) § 152 alusel nimetatud materiaalõiguse normi jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus põhiseadusega.

Hagejal puudub nõudeõigus. KaMS § 36 lg 1 p 2 järgi võib kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitada kaubamärgivaldaja (kaubamärgiomanik), mitte litsentsiaat. Litsentsiaat võib hagi esitada ainult juhul, kui kaubamärgivaldaja keeldub hagi esitamisest ja litsentsileping ei keela hagi esitamise õiguse üleminekut litsentsiaadile (KaMS § 36 lg 2). Hageja ei ole tõendanud, et kaubamärgivaldaja oleks keeldunud hagi esitamisest.

Nõuet ei tule rahuldada ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Samuti on nõue aegunud 1. juulil 2002. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 3 järgi, mille kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub igal juhul hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

3. Harju Maakohus jättis hagi 27. jaanuari 2006. a otsusega rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu järgi litsentsiaariks AOOT Rosvestalko ja litsentsiaadiks hageja. Litsentsilepingu § 10 p 2C kohaselt litsentsilepingu kehtivusaja lõppemisel, samuti litsentsilepingu kehtivusaja jooksul, välja arvatud kui litsentsileping lõpetatakse põhjusel, mis on toodud litsentsilepingu § 14 p-s 2 sätestatud juhtudel, kui mõni kolmas isik rikub mõnd õigust patentidele, mis on litsentsiaadi käsutusse antud litsentsilepingu järgi, esitavad litsentsiaat ja litsentsiaar üheskoos hagi ja/või nõude isiku vastu, kes rikkus mõnd õigust patentidele, mis on litsentsilepingu järgi litsentsiaadile antud, ning võtavad kõik vajalikud Eesti Vabariigi õigusaktides ettenähtud meetmed, mis tagavad litsentsiaadile patentide kui lepingu eseme takistamatu kasutamise. Enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 2 järgi kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest läheb selle esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Puuduvad tõendid, et kaubamärgi "Столичная водка" omanik on keeldunud hagi esitamisest. Seega puudub hagejal kaubamärgi "Столичная водка" litsentsiaadina õigus esitada hagi tekitatud kahju hüvitamiseks, tuginedes KaMS § 36 lg-le 2. Hageja seadusliku esindaja seletus, et kaubamärgi "Столичная водка" omanik on hageja aktsionär ning AOOT Rosvestalko ja hageja vaheline litsentsileping on kehtiv, ei anna alust hagejal esitada litsentsiaadina hagi, tuginedes KaMS § 36 lg-le 2 ja litsentsilepingu § 10 p-le 2C. Hagi pidanuks esitama AOOT Rosvestalko koos hagejaga.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 62 463 krooni 30 senti.

Maakohus leidis õigesti, et 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu järgi esitavad litsentsiaat ja litsentsiaar üheskoos hagi isiku vastu, kes rikkus õigust patentidele, mis on litsentsilepinguga litsentsiaadile antud, ning rakendavad kõiki vajalikke Eesti Vabariigi õigusaktides ettenähtud meetmeid, mis tagavad litsentsiaadile patentide kui litsentsilepingu eseme takistamatu kasutamise. Hageja nõudeõigus ei tulene ka vaidlusalusel ajal kehtinud KaMS § 36 lg-st 2. Vaidlus puudub selles, et sel ajavahemikul oli kaubamärgi omanikuks AOOT Rosvestalko. Hageja ei ole tõendanud, et kaubamärgiomanik oleks keeldunud hagi esitamisest või et hageja oleks teinud kaubamärgiomanikule ettepaneku ühise hagi esitamiseks kostja vastu ja kaubamärgiomanik sellest keeldus. Asjaolust, kes olid hageja aktsionärideks, et tulene hageja nõude õiguslikku alust. Kuna hagiavalduses toodud rikkumised toimusid 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu kehtivuse ajal, siis pole põhjendatud hageja viide hageja ja VAO Sojuzplodoimport vahel 10. veebruaril 1995. a sõlmitud litsentsilepingule, mis jõustus 26. mail 1995. a litsentsilepingu registreerimisel Eesti Vabariigi Patendiametis.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

9. Riigikohus rahuldas 30. mai 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-44-07 kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saatis asja Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et kohtud on ekslikult tõlgendanud enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 36. Õige ei ole kohtute seisukoht, et hageja pidi tõendama väidetava rikkumise aegse kaubamärgiomaniku keeldumist hagi esitamisest. Kuni 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 1 järgi võis kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja õigusrikkumisele eelnenud olukorra taastamiseks ja/või kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud varalise ja moraalse kahju, sh saamata jäänud tulu hüvitamiseks ja/või kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õiguste edasise rikkumise välistamiseks võtta meetmeid, kõrvaldades käibest kõik, millest tuleneb õiguse rikkumine. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt läheks kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Kaubamärgiseadus ei täpsustanud, millisel kaubamärgiomanikul (kas rikkumisaegsel või hagi esitamise aegsel) oli õigus esitada hagi KaMS § 36 järgi. Kuni 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 22 lg 1 kohaselt võis kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osa kaupade või teenuste suhtes. Kehtiva KaMS § 18 lg-te 1 ja 2 järgi võib kaubamärki võõrandada ja kaubamärk läheb üle kaubamärgiomaniku õigusjärglasele. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 59 lg-te 1 ja 3 ning alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi lähevad tsiviilõigused ja -kohustused õigusobjekti võõrandamisel üle õigusjärglasele. Eeltoodust tulenevalt leidis kolleegium, et hagi esitamise õigus on isikul, kes on hagi esitamise ajal kantud registrisse kaubamärgi omanikuna. Seega tuleb tõendada tema keeldumist hagi esitamisest, mitte aga rikkumisaegse kaubamärgiomaniku (AOOT Rosvestalko) keeldumist hagi esitamisest, nagu leidis ringkonnakohus.

Kolleegium ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, et hageja on litsentsiaadina kaubamärgivaldaja KaMS § 36 lg 1 tähenduses. Kõnealuse paragrahvi 2. lõikest saab järeldada, et KaMS § 36 lg 1 mõte oli reguleerida kaubamärgiomaniku õigust esitada hagi kaubamärgiõiguste kaitseks. Seega olid KaMS §-s 36 kasutatud terminid "kaubamärgivaldaja" ning "kaubamärgiomanik" samatähenduslikud. Litsentsiaat võis KaMS § 36 lg 2 järgi esitada hagi juhul, kui kaubamärgivaldaja, s.o kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest. Alates 1. maist 2004. a kehtiv KaMS § 57 lg 3 sätestab litsentsisaaja õiguse esitada ainuõiguse kaitse hagi ainult kaubamärgiomaniku nõusolekul ja sama paragrahvi kolmanda lõike teise lause järgi võib litsentsisaaja pärast kaubamärgiomanikule teate saatmist ainuõiguse rikkumise kohta hagi esitada ka kaubamärgiomaniku nõusolekuta, kui kaubamärgiomanik ei ole mõistliku aja jooksul ise hagi esitanud.

Kaubamärgiseadus ei sätestanud hagi esitamisest keeldumisele vorminõuet. Seega oli KaMS § 36 lg-s 2 märgitud kaubamärgiomaniku keeldumine vormivaba ning seda saab TsMS § 229 järgi tõendada mis tahes tõenditega. Kuna kaubamärgiomanik võis keelduda hagi esitamisest mis tahes vormis, on keeldumisena käsitatav ka kaubamärgiomaniku tegevusetus, kui ta teadis kaubamärgiõiguste rikkumisest. Vastasel korral jääks litsentsiaadi õigused põhjendamatult kaitseta. Samuti ei tulene kaubamärgiomaniku nõusolekule kohustuslikku vorminõuet 1. maist 2004. a kehtiva KaMS § 57 lg-st 3. Selle sätte teise lause kohaselt võib litsentsisaaja pärast kaubamärgiomanikule teate saatmist ainuõiguse rikkumise kohta hagi esitada ka kaubamärgiomaniku nõusolekuta, kui kaubamärgiomanik ei ole mõistliku aja jooksul ise hagi esitanud. Seega tuleb tõendada omaniku teavitamist ja seda, et omanik pole mõistliku aja jooksul hagi esitanud.

10. Harju Maakohus rahuldas 1. veebruari 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja kahjuhüvitisena hageja kasuks 5 690 029 krooni ja kohtukulud 149 622 krooni 71 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vajalik kontrollida, kas hagi esitamise aegne kaubamärgiomanik teadis oma õiguste rikkumisest ja keeldus hagi esitamisest KaMS § 36 lg 2 mõttes. Hagi esitamise aegse kaubamärgiomaniku Spirits International B.V. kirjast (IV kd, tlk 20-23) järeldub, et viimane oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et hagi esitamine on hageja kohustus, ja keeldus selle esitamisest. Kaudselt tõendab kaubamärgiomaniku teavitamist ka 30. aprillil 2004. a (hagi kohtusse saabumise päeval) e-kirja saatmine Spirits International B.V.-le (IV kd, tlk 30). Maksedokument hagidelt Liviko ja Remedia vastu riigilõivu maksmise kohta (IV kd, tlk 31) koosmõjus e-kirjaga tõendavad, et see saadeti praeguse vaidluse tõttu. VAO Sojuzplodoimport presidendi kirjaga (IV kd, tlk 32-35) on tõendatud, et 16. augusti 1995. a kirjas andis tolleaegne kaubamärgiomanik litsentsiaadile (hagejale) korralduse esitada kohtule hagiavaldusi ainult litsentsiaadi kasuks ja tema arvel seoses kaubamärgiõiguste rikkumisega (eksport, tootmine jne) pärast 1. veebruari 1993. Kauba- ja teenindusmärkide registrikaardiga (I kd, tlk 15-17) on tõendatud, et kuigi kaubamärgiomanikud vahetusid kahel korral (1998. a ja 2002. a), kehtis hagi esitamise ajal varasema kaubamärgiomaniku VAO Sojuzplodoimport ja hageja vahel 1995. a sõlmitud litsentsileping.

Kuivõrd aeguda saab ainult nõudeõigus, hindas kohus, kas hagejal on õigus nõuda kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemiku 2. veebruar 1993 kuni 26. aprill 1995 eest. Kaubamärgi registreeringu taotlus saabus registrile 2. veebruaril 1993 ja kaubamärk kanti registrisse 14. detsembril 1994. Hageja kanti juriidilise isikuna registrisse 9. juunil 1993, hageja ja kaubamärgiomanik sõlmisid litsentsilepingu 30. juunil 1993 ja lepingu § 2 p 1 kohaselt andis litsentsiaar litsentsiaadi käsutusse ainulitsentsi kõigi õiguste kasutamiseks ainuõiguse tsooni suhtes - ainuterritooriumil 31. detsembril 1993, § 10 p C kohaselt võis litsentsiaat esitada hagi koos litsentsiaariga. 10. veebruari 1995. a litsentsilepinguga kaotati ühishagi esitamise nõue. Hagejal oli õigus esitada hagi, kuna kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest (KaMS § 36 lg 2 mõttes). KaMS § 36 lg 1 p 2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Seega saab litsentsiaat nõuda ka kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal litsentsiaat kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus. Nimetatut toetab ka normi teleoloogiline tõlgendamine KaMS vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu.

Hageja väidete kohaselt sai ta teada, kui suures ulatuses kostja tema õigusi rikub, kostja 1994. a aastaaruandest. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega on tõendatud, et hageja seaduslik esindaja sai teada kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest veebruaris 1993. a. Kostjapoolne hageja õiguste rikkumine algas hageja käsitluse kohaselt 2. veebruaril 1993, mil aegumist reguleeris TsK § 81. Hageja nõue tuleneb intellektuaalse omandi õiguse rikkumisest, seega kohaldub hageja nõudele kolmeaastane aegumistähtaeg. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 2. veebruaril 1993. Enne hagi aegumistähtaja saabumist jõustus 1. detsembril 1993 asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS), mille § 25 lg-ga 1 tunnistati kehtetuks TsK § 81. AÕSRS § 3 lg-s 1 sätestati, et hagi korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg on kümme aastat. AÕSRS § 4 lg-s 1 sätestatu kohaselt, kui TsK-s sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei ole 1. detsembriks 1993 möödunud ja asjaõigusseaduses või AÕSRS-s sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. Seega oleks hageja nõue aegunud 2. veebruaril 2003. AÕSRS § 4 lg 1 tunnistati kehtetuks 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 180 lg-ga 2. TsÜS § 113 lg-s 1 sätestati samuti kümneaastane hagi korras õiguste üldine aegumistähtaeg. Enne nõude aegumist jõustus 1. juulil 2002 uus TsÜS. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ja VÕS-s aegumise kohta sätestatut enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Uus TsÜS sätestas lühemad aegumistähtajad, mistõttu kohaldada tuleb VÕSRS § 9 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama paragrahvi lg 2 järgi arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. TsÜS § 116 ei pea silmas, et hageja oleks pidanud teada saama, kes konkreetselt tema õigusi rikub. Kuivõrd hageja sai teada tema õiguste rikkumisest veebruaris 1993. a, on nõue aegunud kostja tegevuse osas, mis on toimunud varem kui 28. aprillil 1994 (otsuses ekslikult märgitud 1993).

VÕSRS § 22 lg-st 1 tulenevalt tuleb kahju hüvitamisele kohaldada väidetava õigusrikkumise ajal kehtinud KaMS § 36 lg 1 p 2 ning TsK § 222 ja 448. Hagi rahuldamiseks KaMS § 36 lg 1 p 2 ja TsK § 448 alusel tuleb tuvastada kahju tekkimine, teo õigusvastasus, põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel ning kahju tekitaja süü. Varaline kahju nn esimeste litsentsitasude mittelaekumisest 1993. a ja 1994. a on hageja arvestuste kohaselt 1 760 000 krooni. Hageja tuginemine hageja ja kostja 26. aprilli 1995. a all-litsentsilepingule on põhjendatud, kuna võimaldab hinnata hagejale tekkinud saamata jäänud tulu analoogses olukorras. Litsentsilepingu (I kd, tlk 37-48) p-ga 6.1 on tõendatud, et 26. aprillil 1995 sõlmisid pooled litsentsilepingu, esimese litsentsitasu suuruseks oli 110 000 Saksa marka (880 000 krooni). Kuivõrd hageja nõue on kostja tegevuse osas kuni 28. aprillini 1994 aegunud, on hageja nõude põhjendatud suuruseks 880 000 krooni.

Varalise kahju nõue nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest ajavahemikul 2. veebruar 1993 kuni 26. aprill 1995 on 1993. a osas tervikuna aegunud. 1994. a turustas kostja Rimessi arvamuse kohaselt 35 663 dekaliitrit kaubamärgiga "Stolichnaya" tähistatud viina. Litsentsitasu ühelt dekaliitrilt oli 25,6 krooni. Kohus tugines saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel arhiivist välja nõutud toodanguaruannetele ega arvestanud turustatud koguseid. Nõude põhjendatud suuruseks on 1994. a puhul 517 248 krooni. 1995. a toodangu aruannetega on tõendatud, et 1995. a toodeti viina "Stolichnaya vodka" ainult kolmandas ja neljandas kvartalis. Tõendist nähtub, et 1995. a jaanuarist kuni 26. aprillini 1995 kostja hageja õigusi viina tootmisega ei rikkunud. Maakohus ei arvestanud 26. aprilli 1995. a litsentsilepingu p-st 6.6 tulenevat klauslit, kuna nimetatud punktis sätestati võimalus teha kinnipidamisi teatud eelduste olemasolul, mille saabumine ei olnud kindel. Maakohus leidis, et hageja nõude põhjendatud suuruseks on kokku 1 397 248 krooni.

Hageja saamata jäänud tuluks on ka raha, mida hageja ei saanud õiguste rikkumise tõttu pangas hoiustada. Intressiarvutus ja kroonilaenude intressimäärad aastate lõikes on toodud Rimessi lõplikus hinnangus. Maakohus hindas nimetatu ümber seetõttu, et hageja nõue on osaliselt aegunud ja osaliselt väiksem. Esimeste litsentsitasude võlgnevuselt arvestatud intressi põhjendatud suurus on 2 891 760 krooni, järgnevate litsentsitasude laekumata summadelt arvestatud intressi põhjendatud suurus on 1 401 021 krooni. Kokku on hageja intressitasudelt seisuga kuni 31. detsember 2003 arvestatud nõude põhjendatud suuruseks 4 292 781 krooni.

KaMS § 17 lg 1 kohaselt hakkab registreeritud kaubamärgi suhtes õiguskaitse toimima kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Tegemist on nn kaubamärgi õiguskaitse prioriteediõigusega, mis annab kaubamärgi õiguskaitsele tagasiulatuva jõu alates registreerimise taotluse esitamise päevast. Nimetatud põhimõte tuleneb ka tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 4 lg-st 2. Seega ei olnud kolmandatel isikutel, sh kostjal õigust kasutada kaubamärki "Stolichnaya vodka + kuju" kaubamärgiomaniku nõusolekuta alates kaubamärgi registreerimise taotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast. Kostja taotlus jätta KaMS § 17 lg 1 kohaldamata, kuna kolmandatel isikutel ei olnud võimalik kaubamärgi registreerimise taotlustega tutvuda, on põhjendamatu. "Stolichnaya vodka" sõnaline kaubamärk oli vaidlusalusel ajal Eestis üldtuntud ja kostja kui oma majandustegevuses alkoholi tootmise ning turustamisega tegelev isik ei saanud eeldada, et see kuulub temale. Kehtinud KaMS § 33 lg 3 p 1 kohaselt on kaubamärgivaldaja ainuõigust rikutud, kui füüsiline või juriidiline isik kasutab kauba ja teenuse tähistamiseks äravahetamiseni sarnast samaliigiliste kaupade või teenuste märgistamise tähist valdaja loata või paneb toime muid valdaja ainuõigust kahjustavaid tegusid. KaMS § 5 lg 3 p-de 1-5 kohaselt oli kaubamärgi kasutamine mh kauba või pakendi tähistamine kaubamärgiga, kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil. Kaubamärgiomanik esitas vaidlusaluse kombineeritud kaubamärgi "Stolichnaya vodka + kuju" taotluse 2. veebruaril 1993 ja kaubamärk kanti registrisse 14. detsembril 1994. Kaubamärgi registrikaardilt nähtub, et kaubamärgist ei ole kaitstud sõnad "vodka" ja "Moskva" hotelli kujutis eraldi võetuna. Kostja 1994. a aastaaruanne, eriti Liviko siseturu esiviisiku tabel aastaaruande lk-l 9 ja piiritusjookide statistilised graafikad lk-l 11 tõendavad, et kostja kasutas hageja kaubamärki nimetuste "Pealinna viin" ja "Stolichnaya vodka" all. See, et kostja kasutas kaupa, mille tähiseks oli "Stolichnaya vodka" ajavahemikul 31. märts 1993 kuni 26. aprill 1995, on tõendatud tolliameti vastusega ja ICC-Counterfeiting Intelligence Bureau ning kostja kirjavahetusega. On ilmne, et tähis "Stolichnaya" on äravahetamiseni sarnane registreeringu nr 14385 all registreeritud kaubamärgiga. Kaubamärk "Stolichnaya vodka + kuju" koosneb kujutavast ja sõnalisest osast, millest viimane on domineerivam. Vaadeldavate tähiste sihtgrupp on sama. Pooled ei vaidle selle üle, et tähisega "Stolichnaya" tähistatud kaupa oli vaadeldavaks ajaks Eesti turul pikka aega turustatud. Kaubamärgi "Pealinna viin" kasutamine võis esile kutsuda tarbijate poolt selle äravahetamise hagejale kuuluva kaubamärgiga, kostja kasutatava tähise tähenduslik sarnasus hageja kaubamärgiga on ilmne. Sõna "Stolichnaya" ja "Moskva" hotelli kujutis viitavad endise NSVL pealinnale Moskvale. Kostja kasutatava tähise "Pealinna" domineeriv osa hõlmab sama omadussõna, millest moodustub varasem kaubamärk, muutes vastandatavad tähised semantiliselt samasteks. Kontseptuaalselt viitavad mõlemad tähised kõrgele tasemele ja tähtsusele, mis võivad tarbijas tekitada assotsiatsiooni, et tegemist on erilise hoolega valmistatud kvaliteetse viinaga. "Pealinna viin" tähise kasutamine on kaubamärgi "Stolichnaya vodka" sõnaühendi kasutamine tõlkes ja see ei muuda sõna kombinatsiooni eristatavaks. Sõnad on kõlaliselt erinevad, kuid semantiliselt samad. Kostja rikkus sõnaühenditega "Stolichnaya vodka" ja "Pealinna viin" toodete markeerimisel, nende ladustamisel ja turustamisel hageja kui kaubamärgiomaniku õigust, kuna tegemist on äravahetamiseni sarnaste tähistega, nendel sõnadel on tarbija jaoks üks ehk eksitav tähendus. Hageja kui kaubamärgi litsentsiaat nimetatud tegevuseks kostjatele luba ei olnud andnud.

Põhjusliku seose kohta leidis maakohus, et kui kostja ei oleks õigusvastaselt kaubamärki kasutanud, ei oleks kaubamärgiomanikule ega hagejale kui kaubamärgi litsentsiaadile kahju tekkinud.

Kostjal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta pole kahju tekitamises süüdi (TsK § 448 lg 2). Kaubamärgiomaniku pöördumisega (I kd, tlk 185-187, tõlge tlk 219-221) on tõendatud, et 5. oktoobril 1994 saabus kostjale kiri, milles juhiti tähelepanu, et kostja rikub kaubamärgiomaniku õigust. 26. oktoobri 1994. a protokolliga (I kd, tlk 57-60) on tõendatud, et 26. oktoobril 1994 arutati kostja ja kaubamärgiomaniku kohtumisel kostja õigust kaubamärki kasutada. Protokolli p-st 1 nähtub, et kostja kasutas vaidlusalust kaubamärki ajavahemikul 20. august 1991 kuni 6. oktoober 1994. Protokolli p 7.2 kohaselt tunnistas kostja alates 26. oktoobrist 1994 kaubamärgiomaniku prioriteetset valdamisõigust "Stolichnaya" kaubamärgile Eesti Vabariigis. Protokollist ei tulene poolte kokkulepet varasematest rikkumistest vaidluste lõpetamise kohta, mida kinnitavad ka A. Tokarevi vande all antud seletused (II kd, tlk 247). Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et pooled leppisid kokku nõuetest loobumises, ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Asjaolu, et hiljemalt 30. juunil 1994 oli kostja teadlik registreeritud kaubamärgi omanikust, samuti et kostja esitas ka ise analoogse etiketiga kaubamärgi registreerimise taotluse 7. aprillil 1993, on tõendatud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusega (I kd, tlk 86-87). Kostja taotlus kaubamärgi "Pealinna viin + kuju" registreerimiseks klassis 33 (viin) jäeti rahuldamata, otsus jõustus 18. novembril 2004 (I kd, tlk 194-202). Ettevõtja peab oma tegevusala reguleerivaid eeskirju tundma, et käituda seaduskuulekalt. Kostja pidi aru saama, et sarnase tähisega viina turule toomisel rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi.

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud.

12. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuses kui 880 000 krooni, ning rahuldas hagi osaliselt, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena 880 000 krooni. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada aegumist puudutavas osas materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja protsessinormide rikkumise tõttu ning apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Hagejal kui litsentsiaadil on õigus kostja vastu nõuet esitada. Nimetatud asjaolu tuvastamisel on maakohus õigesti lähtunud peamise tõendina kaubamärgiomaniku Spirits International B.V. kirjast, millest järeldub, et hagi esitamise aegne kaubamärgiomanik oli teadlik hagi esitamisest ja leidis, et hagi esitamine on hageja kohustus, ning keeldus ise selle esitamisest. Maakohtu põhjendused nimetatud asjaolu tuvastamisel ja hinnang teistele sama asjaolu kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Ringkonnakohus nõustus täiesti maakohtu hinnangutega hageja õigusele nõuet esitada ning ei pidanud TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.

Asjaolu, et tegemist on lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, tähendab, et poolte 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsileping saab olla vaidluse lahendamisel orientiiriks üksnes kahjuhüvitise suuruse kaudsel kindlaksmääramisel. Sõlmitud lepingust ei saa lähtuda ühegi tähtaja arvutamisel ega esitatud nõuete omavahelisel seostamisel. Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik. Intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse selgekstegemine komplitseeritud. Kindlasti ei saa selliseks kahjuks lugeda kahjustatud isikuõigusi rikkunud isiku saadud võimalikku tulu, mille kuuluvuse üle võiks vaidlus tekkida üksnes alusetu rikastumise alusel. Sellises olukorras vastab seaduse mõttele hageja lähtumine kahju olemasolu ja suuruse põhjendamisel litsentsitasust, mida kostja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud kaubamärgi kasutamise loa.

Hageja on esitanud kolm erinevat nõuet. Esimese, 28. aprillil 2004. a esitatud kahju hüvitamise nõude olemasolu ja suuruse põhjendamisel on hageja viidanud 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsilepingus sisalduvale kokkuleppele esimese litsentsitasu kohta, mille suurus oli 880 000 krooni aastas. Kandes selle üle aastatele 1993 ja 1994, mil kostja tootis talle mittekuuluvat kaubamärki kandvat viina litsentsi omamata, soovib hageja väita, et talle on tekkinud kahju summas, mis vastab kahe aasta esimese litsentsitasu suurusele. Hageja 14. juunil 2005 esitatud kaks teist lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet puudutavad kahjusid, millest esimese olemasolu ja suurust põhjendab hageja 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsilepingus oleva järgneva litsentsitasu kokkuleppega ning teist väitega, et kui kostja oleks hankinud kaubamärgi kasutamiseks loa, oleks hageja saanud aastate 1993 ja 1994 eest litsentsitasu ning võinuks sellelt lisaks teenida intressi. 14. juunil 2005 esitatud nõuded on iseseisvad kahju hüvitamise nõuded ning asjaolu, et hageja kasutab ka nende olemasolu ja suuruse kindlaksmääramisel orientiirina 26. aprilli 1995. a litsentsilepingut, ei anna alust esitatud nõudeid seostada 28. aprillil 2004 esitatud kahju hüvitamise nõudega või väita, et esitatud nõuetel on 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsilepinguga seostatav ühine alus. Nõude aluseks on kostja tegevus aastatel 1993 ja 1994, mille suhtes hageja püüab panna maksma kolme iseseisvat lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet. Nõue, mida hageja põhjendab saamata jäänud intressiga, ei ole mitte intressinõue kõrvalnõude tähenduses, vaid kujutab endast iseseisvat kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei nõua mitte intressi, vaid lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist, mille olemasolu ja suurust ta püüab põhjendada intressi teenimise võimaluse kaotusega.

Eelnevat silmas pidades ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu hinnangutega nõude aegumise kohta. Esimese nõude esitas hageja kohtule 28. aprillil 2004. Seega on õige ja poolte poolt vaidlustamata maakohtu seisukoht, et hageja nõue on aegunud osas, mis puudutab kostja tegevust enne 28. aprilli 1994. Aegumist silmas pidades saab kostja kahjutekitav tegevus vaidluses tähtsust omada alates 28. aprillist 1994, st päevast, millest arvates nõue ei ole aegunud. Kahjutekitava tegevuse lõpuks loeb hageja litsentsilepingu sõlmimist 26. aprillil 1995. 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsileping ei kata aastaid 1993 ja 1994 ning seetõttu ei ole alust tuua vaidlusalusesse ajavahemikku paralleele lepingus ettenähtud maksetähtaegadega. Ajavahemik 28. aprill 1994 kuni 26. aprill 1995 vastab peaaegu ühele aastale ja üksnes sel põhjusel võib pidada tõenäoliseks, et hagejale tekkinud kahju suurus vastab samale summale, milles hilisemal litsentsilepingu sõlmimisel esimese litsentsitasuna ühe aasta eest kokku lepiti. Eeltoodu põhjal on maakohus vaidlusalusel ajal kehtinud KaMS § 36 lg 1 p-le 2 ja TsK §-le 448 tuginedes õigesti rahuldanud hageja poolt 28. aprillil 2004 esitatud nõude 880 000 krooni ulatuses. Ringkonnakohus nõustus delikti koosseisu tuvastamist puudutavate maakohtu seisukohtadega ega pidanud vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Tuvastatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et 28. aprillil 2004 esitatud hagile peaks kohaldama hea usu põhimõttest tulenevat nõude maksmapanemise keeldu.

Hageja 14. juunil 2005 esitatud kahju hüvitamise nõuded, mille arvutus tugineb järgnevale litsentsitasule ja saamata jäänud intressile, tuleb jätta aegumise tõttu tervikuna rahuldamata. Kuna hageja on esitanud nimetatud nõuded 14. juunil 2005, siis on need aegunud kostja võimaliku tegevuse osas, mis toimus enne 14. juunit 1995. Kuna hageja nõue seondub kostja tegevusega, mis puudutab ajavahemikku 1993. aastast 26. aprillini 1995, siis on hageja 14. juunil 2005 esitatud nõuded täies ulatuses aegunud. Nõude konstrueerimisel orientiiriks olev 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsileping oli esimesele litsentsitasule tugineva kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördumise ajal olemas ning hagejal oli seetõttu võimalik järgneval intressitasu arvestusel põhinev kahju hüvitamise nõue esitada koos esimese litsentsitasu arvestusele põhineva kahju hüvitamise nõudega. Hageja esiletõstetud raskusi, mis väidetavalt seostusid järgneva litsentsitasu suurusel põhineva kahju kindlakstegemisega, oleks kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt olnud võimalik ületada ka kohtumenetluse käigus pärast nõude esitamist. Samuti ei esinenud hagejal takistusi esitada tähtaegselt kahju hüvitamise nõuet, mis põhineb väitel, et hageja on kostja tegevuse tõttu kaotanud intresside teenimise võimaluse.

Ei ole põhjust jätta vaidluses kohaldamata KaMS § 17 lg-t 1. Maakohus on oma seisukohta põhjendades õigesti tuginenud kaubamärgi õiguskaitse prioriteediõigusele, mis annab kaubamärgi õiguskaitsele tagasiulatuva jõu alates registreerimistaotluse esitamisest. Põhiseadusevastasust sellises seadusandja eesmärgis ringkonnakohus ei leidnud.

14. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ning jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja apellatsiooniastme kohtukulud 48 970 krooni palub hageja mõista välja kostjalt ning kassatsiooniastme kohtukulud jätta kostja kanda.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus on ebaõigesti määranud hagi eseme, mis tõi kaasa kostja kaubamärgiõiguste rikkumisega hagejale tekitatud kahju hüvitise põhjendamatu vähendamise aegumise tõttu ning hageja protsessuaalsete õiguste (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 73 lg 2 ja § 154 lg 1) põhjendamatu piiramise.

Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et hageja on esitanud 28. aprillil 2004. a hagiavalduses ja 14. juunil 2005. a nõude suurendamise avalduses kokku kolm erinevat lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet (nn esimeste litsentsitasude saamata jäämisest tekkinud kahju hüvitamise nõue, nn järgnevate litsentsitasude saamata jäämisest tekkinud kahju hüvitamise nõue ning intresside teenimise võimaluse kaotamisest tulenev kahjunõue). Ringkonnakohus on vahetanud omavahel ära hagi eseme ja kahjunõude suuruse kujunemise elemendid. Asjas on tuvastatud kostja poolt kaubamärgiõiguste rikkumise fakt ja ka hageja nõude aegumise algusaeg. Nimelt on aegunud hageja nõue osas, mis puudutab kostja tegevust enne 28. aprilli 1994. Võttes arvesse, et pooled ei vaidle enam hagi aegumise algusaja üle, tõi ringkonnakohus kolme nõude eristamisega kaasa ebaõige kohtulahendi, vähendades põhjendamatult hageja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise suurust aegumise tõttu.

TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt on hagi ese hageja selgelt väljendatud nõue. Hageja esitas 28. aprillil 2004. a kostja vastu hagi 2. veebruarist 1993 kuni 26. aprillini 1995 kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja märkis hagiavalduses, et tegemist on saamata jäänud tulu hüvitamise nõudega. 14. juunil 2005 esitatud avalduses suurendas hageja hagihinda, tuginedes enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 154 lg-le 1. Hagiavalduse täienduses hageja üksnes suurendas hagihinda täiendavate tõendite esilekerkimise ning kahju suuruse detailse arvutamise metoodika väljatöötamise tõttu. Kohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega peatus TsÜS § 160 lg 1 järgi kohtumenetluse ajaks kahjunõude edasine aegumine. Eelnevast lähtudes ei ole hageja poolt kahju hüvitamise nõude hilisemal suurendamisel nõudele lisandunud osa aegunud põhjusel, et tegemist on uute nõuete esitamisega. Hageja ei esitanud 14. juuni 2005. a avalduses uusi nõudeid, vaid suurendas juba esitatud kahjunõude summat. Hageja rõhutas juba hagiavalduses, et on võimalus, et võib tekkida vajadus kahjunõuet suurendada. Hagejal oli raskusi kostja kahju tekitava tegevuse ja selle ulatuse tõendamiseks vajalike tõendite hankimisega. Hageja on sellele kogu menetluse vältel korduvalt ka viidanud.

Poolte sõlmitud litsentsilepingus sisalduv kostja poolt hagejale maksmisele kuuluvate rahasummade jaotus nn esimesteks ja nn järgnevateks litsentsitasudeks oli üksnes orientiiriks esitatud kahjunõude ligikaudse suuruse määramisel. Ringkonnakohus on vastupidiselt enda väljendatud seisukohale, et litsentsilepingut tuleb kasutada üksnes orientiirina hüvitise suuruse määramiseks ning et tegemist ei ole litsentsilepingust tulenevate nõuetega, sisuliselt ikkagi analüüsinud hageja esitatud kahjunõuet kui litsentsilepingust tulenevat.

Esitatud intressinõue on samuti üks osa hageja määratud hagi esemest - kahju hüvitamise nõudest - ning selle suurus sõltub kahju kannatanud isikule tekitatud kahju suurusest. Seega on ekslik ka ringkonnakohtu käsitus intressinõudest kui hagi esemeks olevast eraldiseisvast kahju hüvitamise nõudest, mis hilinenud esitamise tõttu on aegunud.

15. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati ning millega jäeti kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata, ja saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud KaMS (enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsioonis) § 36, § 17 lg-t 1, § 21, tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklit 4. Samuti on ringkonnakohus rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-t 1 ja lg-t 4, § 438 lg-t 1, § 439, § 442 lg-t 8, § 652 lg 1 p 1, § 654 lg-t 4 ja lg-t 5 ja kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud TsMS § 60 lg-t 1.

Ringkonnakohus ei ole võtnud arvesse maakohtus tuvastatud ja vaidlustamata asjaolusid, millega rikkus TsMS § 652 lg 1 p 1. Ringkonnakohus leidis otsuses, et kostjalt tuleb välja mõista kahjuhüvitis ajavahemiku 28. aprill 1994 kuni 26. aprill 1995 eest ning kuna see ajavahemik vastab ligikaudu ühele aastale, on põhjendatud 880 000 krooni ühe aasta nn esimeste litsentsitasude väljamõistmine. Samas on maakohtus tuvastatud, et 1995. a esimesel poolaastal ei toodetud vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud tooteid ja hageja õigusi ei rikutud. Seega on ringkonnakohus arvanud 1995. aasta neli kuud valesti selle ajavahemiku hulka, millest on lähtutud kahju suuruse määramisel. Sellest tulenevalt on ebaõige ühe aasta nn esimeste litsentsitasude ulatuses (880 000 krooni) kahjuhüvitise väljamõistmine.

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud KaMS § 36. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hageja saab kahju nõuda sõltumata talle antud litsentsi kehtivusest ja hageja juriidiliselt eksisteerimisest. Kohtud on vääralt leidnud, et hageja nõuab kaubamärgiomanikule tekitatud kahju hüvitamist. Hageja nõuab all-litsentsitasude saamata jäämisest hagejale väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus on valesti jätnud kohaldamata KaMS § 21 ja tuvastamata, millal hakkas kehtima hagejale antud litsents. Hagejal ei saanud tekkida litsentsisaaja õigusi enne kaubamärgi registreerimist 14. detsembril 1994.

Kohtud on ebaõigesti jätnud tähelepanuta kostja väited ja põhjendused 26. oktoobri 1994. a kohtumise protokolli kohta ning asjaolu, et kaubamärgi registreerimine Eesti Vabariigis sai võimalikuks tänu kostja nõusolekule. Hageja poolt nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud KaMS § 17 lg-t 1 ja tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklit 4. KaMS § 17 lg 1 on vastuolus põhiseadusega. Kohtud on ebaõigesti samastanud kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi. Kaubamärgi prioriteet on reguleeritud KaMS §-s 10, kaubamärgi kehtivus aga KaMS §-s 17. Kaubamärgi prioriteet omab tähtsust kaubamärgitaotluse kronoloogilisel järjestamisel, mitte õiguskaitse algusaja määramisel. Viited Pariisi konventsiooni artiklile 4 on asjakohatud.

Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas valesti kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud TsMS § 60 lg-t 1. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kostja kohtukulud hagejalt välja mõistmata. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude vaid väikeses osas (ca 5 %). Seetõttu ei olnud kohtukulude poolte endi kanda jätmine õigustatud.

16. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse kostja poolt vaidlustatud osas muutmata.

17. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Poolte kassatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

19. Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras TsMS § 688 lg 1 kohaselt ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Lisaks arvestab Riigikohus vaid asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtu poolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks. Hageja on esitanud nõude kostja poolt kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks TsK § 448 ja 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel.

20. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

• 2. veebruaril 1993 esitas VAO Sojuzplodoimport õiguseellane AOOT Rosvestalko kaubamärgi "Столичная водка + kuju" (sh ladina tähtedega "Stolichnaya vodka + kuju") (edaspidi ka "Stolichnaya") registreerimise taotluse Patendiametile;
• hageja kanti juriidilise isikuna Eesti ettevõtteregistrisse 9. juunil 1993;
• AOOT Rosvestalko ja hageja sõlmisid 30. juunil 1993 litsentsilepingu, millega esimene andis hagejale kaubamärgi "Stolichnaya + kuju" ainukasutusõiguse Eesti Vabariigis;
• kaubamärk "Stolichnaya + kuju" kanti registrisse 14. detsembril 1994;
• 26. oktoobril 1994. a tunnustas kostja alates 6. oktoobrist 1994. a VAO Sojuzplodoimport prioriteetset valdamisõigust kaubamärgile "Stolichnaya + kuju".
• hageja kahjunõue kostja vastu, mis puudutab aega enne 28. aprilli 1994, on aegunud;
• 26. aprillil 1995 sõlmisid hageja ja kostja litsentsilepingu, millega hageja andis kostjale üheks aastaks all-litsentsi kaubamärgi "Stolichnaya + kuju" kasutamiseks.

21. Kolleegium leiab, et põhjendatud on hageja kassatsioonkaebuse väide, et hageja kahju hüvitamise nõude hilisem suurendamine ei ole lisandunud nõude osas aegunud.

Hageja esitas 30. aprillil 2004. a (kohtusse saabumise kuupäev) hagi kostja vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagis soovis hageja, et kostja hüvitaks talle kui litsentsiaadile kaubamärgiõiguse rikkumisega ajavahemikul 2. veebruar 1993 kuni 26. aprill 1995 tekitatud kahju, s.o tulu, mis temal kui litsentsiaadil jäi saamata kostja poolt hageja loata kaubamärgi "Stolichnaya" kasutamise tõttu.

Hagiavalduse p-s 3.3 (I kd, tlk 8) märkis hageja, et esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu õigusrikkumise aja ja hüvitamisele kuuluva kahjusumma kindlaksmääramiseks hädavajalikud andmed, nagu kauba päritolu, levitamise viis ja kogus. Hagiavalduse p-s 3.5 palus hageja kohtult abi, et välja nõuda kostjalt andmed kaubamärgiga "Stolichnaya" tähistatud viina müügi kohta aastatel 1993-1995. Hagiavalduse punktis 4.2 märkis hageja, et hageja kahju seisneb eelkõige saamata jäänud tulus, mida ta oleks saanud, kui kostja ei oleks õigusvastaselt käitunud. Hagiavalduse p-s 4.5 (I kd, tlk 10) on hageja märkinud, et peab kooskõlas TsMS §-ga 154 võimalikuks oma nõude suurendamist kohtumenetluse käigus, lähtudes asja menetlemise käigus kogutud andmetest.

14. juunil 2005 esiatatud avalduses (II kd, tlk 69-71) märgib hageja, et ta suurendab kooskõlas TsMS § 154 lg-ga 1 talle kostja poolt õigusvastaselt tekitatud kahju nõuet. Hagejal tekkis kahju ka nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumise tõttu ajavahemikul 1993. a kuni 26. aprill 1995. a ja lisaks ei saanud ta õigusrikkumise tõttu raha tulutoovalt kasutada.

Ringkonnakohus põhjendab hageja 14. juunil 2005. a esitatud nõude aegumist järgmiselt: "Nõude konstrueerimisel orientiiriks olev 26. aprillil 1995. a sõlmitud litsentsileping oli esimesele litsentsitasule tugineva kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördumise ajal olemas ning hagejal oli seetõttu võimalik järgnevale intressitasu arvestusele põhinev kahju hüvitamise nõue esitada koos esimese litsentsitasu arvestusele põhineva kahju hüvitamise nõudega. Hageja poolt esiletõstetud raskusi, mis väidetavalt seostusid järgneva litsentsitasu suurusel põhineva kahju kindlakstegemisega, oleks kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt olnud võimalik ületada ka kohtumenetluse käigus pärast nõude esitamist. Samuti ei olnud hagejal takistusi esitada tähtaegselt kahju hüvitamise nõuet, mis põhines väitel, et hageja on kostja tegevuse tõttu kaotanud intresside teenimise võimaluse."

Samas leidis ringkonnakohus põhjendatult, et asjaolu, et tegemist on lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, tähendab, et poolte 26. aprillil 1995 sõlmitud litsentsileping saab olla vaidluse lahendamisel orientiiriks üksnes kahjuhüvitise suuruse kaudsel kindlaksmääramisel.

22. Kolleegium leiab, et hageja ei ole 14. juunil 2005. a samas asjas kohtule esitanud kahte iseseisvat lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet, nagu leidis ringkonnakohus. Ringkonnakohus pidanuks enne aegumise küsimuse otsustamist hindama, kas 14. juunil 2005 esitatud nõue põhineb samal või erineval alusel, mis hagiavalduses esitatud nõue. Hagi ese (selles asjas saamata jäänud tulu nõue) on kindlaks määratud hagi aluseks olevate asjaoludega. Hagiavalduse kohaselt seineb hageja kahju eelkõige saamata jäänud tulus, mida ta oleks saanud, kui kostja ei oleks õigusvastaselt käitunud, st kui kostja oleks sõlminud hagejaga kaubamärgi "Stolichnaya" kasutamiseks all-litsensilepingu. Hagiavalduses ja 14. juunil 2005 avalduses esitatud nõue põhineb ühel ja samal alusel, s.o samadel asjaoludel, mh kaubamärgiõiguse rikkumise faktil. Nõude aluse samasuse juures jäi samaks ka hagi ese (saamata jäänud tulu nõue), muutus üksnes nõude suurus.

Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt on hagejal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. Ka TsMS § 73 lg 2 kohaselt on hagejal õigus muu hulgas muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta. Kehtiva TsMS § 376 lg 1 kohaseltki on hagejal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. TsMS § 376 lg 5 p 2 kohaselt ei loeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist (vt hagi eseme kohta ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14).

TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 3 kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu kohtulahendi jõustumisega (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 13). Hagi esitamisega peatus kaubamärgiõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude, mis seisneb saamata jäänud tulus, aegumistähtaeg kohtulahendi jõustumiseni. Seega on väär ringkonnakohtu järeldus, et hageja on 14. juunil 2005 esitanud kaks iseseisvat lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet ja need on aegunud, kuna väidetavast kahju tekitamisest (28. aprill 1994 kuni 26. aprill 1995. a) on möödunud kümme aastat.

23. Põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole hagi rahuldades lähtunud maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludest.

Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohus tugineb saamata jäänud tulu kindlakstegemisel arhiivist välja nõutud toodanguaruannetele ega arvesta turustatud koguseid. Kostja 1995. aasta toodangu aruannetega on tõendatud, et 1995. aastal tootis hageja viina märgiga "Stolichnaya vodka" ainult kolmandas ja neljandas kvartalis. Tõendist nähtub, et 1995. a jaanuarist kuni 26. aprillini 1995 kostja hageja õigusi viina tootmisega ei rikkunud. Seega tuvastas maakohus, et 1995. aasta esimesel poolaastal kostja hageja õigusi ei rikkunud. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud.

Ringkonnakohus ei kahelnud eelmärgitud faktilise asjaolu tõendatuses. Samas leidis ringkonnakohus, et ajavahemik 28. aprill 1994 kuni 26. aprill 1995 vastab peaaegu ühele aastale ja üksnes sel põhjusel võib pidada tõenäoliseks, et hagejale tekkinud kahju suurus vastab samale summale, milles hilisemal litsentsilepingu sõlmimisel esimese litsentsitasuna ühe aasta eest kokku lepiti. Kuna ringkonnakohus ei kahelnud maakohtus tuvastatud faktilise asjaolu tõendatuses ja jättis selle tähelepanuta, rikkus ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1, mille kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

24. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS (edaspidi varasem KaMS) § 36, kui ta leidis, et hageja saab kahju nõuda sõltumata talle antud litsentsi kehtivusest ja enda juriidiliselt eksisteerimisest.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas asjas KaMS § 36 õigesti. Varasema KaMS § 36 lg 1 p-de 1-3 kohaselt võib kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi, mis sisaldab ühte või mitut alljärgnevat nõuet: 1) lõpetada kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õigusi rikkuv tegevus ja taastada õigusrikkumisele eelnenud olukord; 2) hüvitada kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud varaline ja moraalne kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu; 3) võtta meetmeid, mis välistavad kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õiguste edasise rikkumise, kõrvaldades käibest kõik, millest tuleneb õiguse rikkumine. Varasema KaMS § 36 lg 2 kohaselt läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Kaubamärgiomanikul oli õigus oma õiguste kaitseks sõlmida litsentsilepingut ka enne kaubamärgi registreerimist. Varasema KaMS § 17 lg 1 sätestab, et õigus kaubamärgile kehtib registreerimise taotluse saabumise kuupäevast kuni kümne aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Kui kaubamärk registreeritakse, siis saab kaubamärk tulenevalt varasema KaMS § 17 lg-st 1 õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega tagasiulatuvalt.

Maakohus on oma otsuses leidnud, et KaMS § 36 lg 1 p 2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Tegemist on legaaltsessiooniga. Seega saab litsentsiaat nõuda ka kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal litsentsiaat kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus. Ringkonnakohus on maakohtu eelnimetatud seisukohtadega nõustunud. Kolleegium nõustub kohtute põhjendusega, et varasema KaMS § 36 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt saab hageja nõuda kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal tema kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus. Lisaks sellele märgib kolleegium, et praegusel juhul on kohtud lugenud nõude aegunuks osas, mis puudutab aega enne 28. aprilli 1994. Hageja kanti juriidilise isikuna Eesti ettevõtteregistrisse 9. juunil 1993. a.

25. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata varasema KaMS § 21 ja tuvastamata, millal hakkas hagejale antud litsents kehtima. Hagejal ei saanud tekkida litsentsisaaja õigusi enne kaubamärgi registreerimist 14. detsembril 1994.

Vastuseks kostja sellele kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium järgmist. Varasema KaMS § 21 kohaselt võib kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist. Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist. Samuti ei tulene enne 1. maid 2004. a kehtinud kaubamärgiseadusest, et litsentsileping hakkab kehtima lepingu kohta kande tegemisest. Kuna kaubamärk "Stolichnaya" registreeriti, sai hageja varasema KaMS § 17 lg-st 1 tulenevalt õigused kaubamärgi registreerimistaotluse saabumise kuupäevast alates ehk 2. veebruarist 1993 tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-08, p 15).

26. Kostja leiab, et kohtud on jätnud ebaõigesti tähelepanuta tema väited ja põhjendused 26. oktoobri 1994. a protokolli kohta ning asjaolu, et kaubamärgi registreerimine Eesti Vabariigis sai võimalikuks tänu kostja nõusolekule. Kostja arvates on hageja esitanud nõude vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus on oma otsuses märkinud, et kaubamärgiomaniku pöördumisega (I kd, tlk 185-187, tõlge tlk 219-221) on tõendatud, et 5. oktoobril 1994 saabus kostjale kiri, milles juhiti tähelepanu kostjapoolsele kaubamärgiomaniku õiguse rikkumisele. 26. oktoobri 1994. a protokolliga (I kd, tlk 57-60) on tõendatud, et 26. oktoobril 1994 arutati kostja ja kaubamärgiomaniku vahel toimunud kohtumisel kostja õigust kaubamärki kasutada. 26. oktoobri 1994. a protokolli p-st 1 nähtub, et kostja kasutas vaidlusalust kaubamärki ajavahemikul 20. august 1991 kuni 6. oktoober 1994. Protokolli p 7.2 kohaselt tunnistas kostja alates 26. oktoobrist 1994 kaubamärgiomaniku prioriteetset valdamisõigust "Stolichnaya" kaubamärgile Eesti Vabariigis. Protokollist ei tulene poolte kokkulepet varasematest rikkumistest tulenevate vaidluste lõpetamise kohta, mida kinnitavad ka A. Tokarevi vande all antud seletused (II kd, tlk 247). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega.

Kuivõrd kohtud ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe nõudest loobumise kohta, ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja pahameel, et hageja jättis oma õiguse kohtusse pöörduda pikka aega kasutamata, ei ole põhjendatud, kuna üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda põhimõtet on väljendanud Riigikohus juba 2. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03. Küll võib maakohtu tuvastatust ja hageja poolt vaidustamata asjaolust "et kostja kasutas kaubamärki kuni 6. oktoobrini 1994. a" tuleneda kostja võimalik "Stolichnaya" kaubamärgi kasutamise aeg.

27. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud varasema KaMS § 17 lg-t 1 ja tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklit 4. Varasema KaMS § 17 lg 1 on kostja arvates vastuolus põhiseadusega ja õiguse üldtunnustatud põhimõtetega vaidlusalusel ajal (1994-1995), kuna sellel ajal ei olnud võimalik tutvuda Patendiameti menetluses olevate kaubamärgi registreerimise taotlustega. Maakohus on ebaõigesti samastanud kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi. Kaubamärgi prioriteet on reguleeritud varasema KaMS §-s 10, kaubamärgi kehtivus aga KaMS §-s 17. Viited tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklile 4 on asjakohatud.

Vastuseks kostja sellele kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et Riigikohus on 25. märtsil 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-32-02 tehtud otsuse p-des 11 ja 12 selgitanud varasema KaMS § 17 lg-ga 1 ja §-ga 10 seonduvalt. KaMS § 17 lg 1 järgi kehtib õigus kaubamärgile registreerimise taotluse saabumise kuupäevast kümne aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäev omab tähtsust kaubamärgi prioriteedi kindlaksmääramisel. KaMS § 10 lg 1 kohaselt määratakse kaubamärgi prioriteet kindlaks kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäevast. Esimesena registreerimistaotluse esitanud isikul on eelisõigus kaubamärgi registreerimiseks vastaval territooriumil. Eeltoodu alusel leidis kolleegium, et kaubamärgi prioriteedi määrab küll tema registreerimise taotluse esitamise kuupäev, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes sel juhul, kui kaubamärk kantakse registrisse. Kolleegium kordab seisukohta, et kaubamärgi õiguskaitse tekib KaMS § 17 lg 1 kohaselt kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.

See, et kohtud samastasid kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi ning viitasid ekslikult tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklile 4, ei annaks alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

28. Kostja väide, et varasema KaMS § 17 lg 1 on vastuolus põhiseadusega, ei ole põhjendatud. Kostja väide nimetatud sätte vastuolu kohta põhiseadusega on üldsõnaline, s.o viiteta põhiseaduse sättele. Kostja ei ole põhjendanud, millist tema põhiseaduslikku õigust nimetatud säte rikub. Samas on kostja juba 7. juunil 2004. a vastuses hagiavaldusele (I kd, tlk 80) märkinud, et kaubamärgiregistri väljavõttest nähtuvalt avaldati vaidlusalune kaubamärk 2. mail 1994. a. Hageja nõuab kostja poolt kaubamärgi "Stolichnaya" kasutamise tõttu saamata jäänud tulu alates 28. aprillist 1994. a.

29. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, peab kolleegium vajalikuks märkida, et kaubamärgi õiguslik reziim tuleneb varasema KaMS §-st 5. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei tohi füüsiline ja juriidiline isik kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või sarnaste kaupade ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses. Kaubamärgi kasutamiseks loetakse KaMS § 5 lg 3 p 1 kohaselt kauba või pakendi tähistamist kaubamärgiga ja p 2 kohaselt kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, nende turustamist ja ladustamist müügi eesmärgil. Varasema KaMS § 34 kohaselt võetakse kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi normaalsel kasutamisel. Ka on Riigikohus 20. juuni 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-07 leidnud, et saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

TsK § 222 lg 1 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Viimati nimetatud sätte ja varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel on hagejal iseenesest õigus nõuda ka saamata jäänud tuluna tulu, mida ta oleks saanud, kui oleks kahjuhüvitisena raha õigel ajal kätte saanud.

Samas märgib kolleegium, et hageja, nõudes saamata jäänud tuluna võimalikke intresse, mida ta oleks saanud, kui kostja poleks kaubamärgist "Stolichnaya" tulenevaid õigusi rikkunud ning oleks all-litsentsitasusid maksnud, peab asjas tõendama, et ta oleks võimalike all-litsentsitasudena saadud raha pangas hoiustanud ja hoiuselt intressi teeninud. Hageja soovib aga saamata jäänud tuluna saada raha väidetava võimaliku kasutamise eest Eesti Panga kroonilaenu intressi. Hageja tugineb seejuures Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr III-2/1-36/94, kuid selles asjas mõeldi saamata jäänud tulu all võimalikku hoiuse intressi (mitte laenuintressi), mida hageja oleks pangast saanud, kui kostja oleks kohustust täitnud.

30. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Riigikohus on 19. juuni 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-01 leidnud, et TsMS § 60 lg 1 võimalust jätta poole kohtukulud tema enda kanda ei või kohus suvaliselt kohaldada. Valides hagi osalisel rahuldamisel viidatud normis sisalduva kohtukulude jagamise kahe võimaluse vahel, tuleb muu hulgas arvestada ka hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osa proportsioone. Ka praegusel juhul on hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk oluliselt erinev. Seepärast on põhjendatum rakendada TsMS § 60 lg-s 1 sisalduvat põhimõtet, mille kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud kohtukulude üle otsustamisel arvestama nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsioonidega.

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

31. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb ka kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa