RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. 8. novembril 2007 esitas OÜ LabelPrint (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi AS-i ESTOPRESS (kostja I, edaspidi koos kostjaga II ka kostjad) ja Eero Lattu (kostja II, edaspidi koos kostjaga I ka kostjad) vastu, milles palus: 1) kostjatelt välja mõista kahju hüvitamiseks solidaarselt 2 000 000 krooni; 2) kohustada kostjat I lõpetama kahju tekitamine kõlvatu konkurentsi osutamise teel hagejale, kohustades kostjat I selleks lõpetama kolmandatele isikutele hageja kohta ebaõige ja halvustava teabe edastamine ning lõpetama hageja ärisaladuste kasutamine; 3) kohustada kostjat II mitte kasutama ning avaldama kolmandatele isikutele hageja ärisaladusi.

Hagiavalduse kohaselt on hageja AS-i Paraprint (kustutatud äriregistrist 22. septembril 2005) õigusjärglane. Kostja II oli AS-i Paraprint juhatuse liikmeks 4. novembri 1999. a juhatuseliikme lepingu (leping) alusel 27. oktoobrist 1997 kuni 26. maini 2004. Kostja II võttis lepinguga konfidentsiaalsuskohustuse, millega oli tal keelatud avaldada ja kasutada AS-i Paraprint või sellega samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate ärisaladusi. Saladuse hoidmise kohustus kehtis kolm aastat pärast lepingu lõppemist. Lepinguga võttis kostja II ka kohustuse mitte tegeleda ettevõtte juhina, töötajana, konsultandina või muul viisil tegevusega, mis konkureeriks mis tahes viisil äriühingu või temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja tegevusega. Samuti lepiti kokku, et kui lepingu ütleb üles kostja II, siis kehtib keeld kuus kuud pärast lepingu lõppemist. Kostja II esitas 1. märtsil 2004 AS-i Paraprint nõukogule avalduse, mille alusel vabastati ta juhatuse liikme ülesannetest, äriregistrisse tehti selle kohta kanne 26. mail 2004.

29. juunil 2004 omandas kostja II OÜ Mergetek osa nimiväärtusega 40 000 krooni, saades sellega OÜ Mergetek ainuosanikuks. Alates 14. juulist 2004 on kostja II kantud äriregistrisse OÜ Mergetek (tegevusalad mh reklaami-, disaini- ja trükiteenused) ainsa juhatuse liikmena. 23. juulil 2004 sõlmisid OÜ Mergetek (esindaja kostja II), Hugo Juhkam ja Taavi Torgo AS-i ESTOPRESS (tegevusalad muu hulgas trükitöö ja -teenused) asutamislepingu. Ainsaks juhatuse liikmeks määrati kostja II ning üheks nõukogu liikmeks Andres Tarto, kes oli kostja II 2. veebruari 2004. a käskkirjaga AS-ist Paraprint koondatud alates 1. märtsist 2004. OÜ Mergetek on kostja I aktsionär, A. Tarto tegeleb kostja I juures sama tööga, millega tegeles AS-is Paraprint. 2004. a esitasid kostjad Sampo Pangale ja Nordea Pangale laenu saamiseks AS-i Paraprint tegevusel ja finantsnäitajatel baseeruva äriplaani. Septembris 2004 alustas kostja I tegevust. Kostja II on kostja I juhatuse liige.

24. septembril 2004 lahkusid AS-ist Paraprint omal soovil ning asusid kohe kostja I juures tööle müügiesindajad L. Looman ja E. Raudsik. L. Looman ja E. Raudsik tegid nende kasutuses olnud AS-i Paraprint mobiiltelefonidelt kõnesid kostja II mobiiltelefonile pärast viimase lahkumist AS-ist Paraprint. Oktoobris 2004 lahkusid AS-ist Paraprint ning asusid kostja I juures tööle samadel ametikohtadel fooliumtrükkal A. Jagomägi, laduja T. Reimann, trükkalid E. Tammemägi ning M. Lipp.

Kostja II rikkus juhatuse liikme lepinguga võetud kohustusi. Ärisaladuse hoidmise kohustus kehtis kuni 26. maini 2007 ning konkurentsikeeld vähemalt kuni 26. novembrini 2004. Kostja II kasutas ärisaladusi (sh juhatuse liikme staatuse tõttu teadaolev info hageja tootmisprotsesside, turundustegevuse, klientide andmete jms kohta, mis ei olnud avalikult kõigile teada) ning rikkus konkurentsikeeldu, saades 29. juunil 2004 OÜ Mergetek kui hageja konkurendi ainuosanikuks ja asutades 23. juulil 2004 OÜ Mergetek juhatuse liikmena kostja I (hageja konkurent) ning olles selle juhatuse liikmeks. Kostja II kohustus ärisaladust hoida tuleneb ka VÕS §-st 625. Kuna kostja II jättis lepingu ja seadusega pandud kohustused täitmata, tegutses ta õigusvastaselt.

Kostja I tegeles kõlvatu konkurentsiga, tema tegevus oli õigusvastane. Kostja I sai hageja ärisaladused seadusvastaselt, st kostja II õigusvastase tegevuse tulemusena. Kostja I ei tegutsenud heas usus, kuna pidi aru saama, et tema tegevus kahjustab hageja huve ning tekitab hagejale kahju. Konfidentsiaalse info kasutamise eesmärgiks oli hageja tegevusvaldkonnas edukas tegutsemine, mis pidi vähendama ja vähendas hageja tulusid. Kostja I tegevus on käsitatav konfidentsiaalse teabe kuritarvitamisena.

Kostja I mõjutas kostja II kaudu hageja töötajaid tegutsema kostja I huvides, sh võimaldas A. Tartot põhjendamatult koondades tagada A. Tartole kui tulevasele kostja I nõukogu liikmele sissetulek koondamishüvitise näol kostja I tegevuse alustamiseni. Selline kostja II tegevus kostja I huvides on käsitatav kõlvatu konkurentsina.

L. Loomani ja E. Raudsiku tööle kutsumine ning telefoniühenduse pidamine kostjaga II enne nende töölepingu lõpetamist, on käsitatav kostja I poolt kõlvatu konkurentsina hageja suhtes. Samuti on kõlvatuks konkurentsiks teiste hageja töötajate töölekutsumine kostja I juurde ning töötajate hageja juures omandatud väljaõppe ja kogemuste ärakasutamine.

Kostja I edastas hageja klientidele ebaõiget ja halvustavat teavet hageja majandusliku seisundi kohta eesmärgiga tekitada klientides usaldamatust hageja vastu ning mõjutada kliente loobuma hageja teenustest ja kaupadest ning eelistama kostja I omi. See on käsitatav kõlvatu konkurentsina.

Kostjate kõlvatut konkurentsi ning hageja ärisaladuste ja töötajate ärakasutamist tõendab ka kostja I kodulehel sisalduv teave, milles viidatakse hageja tegevusele trükiteenuste valdkonna arendamisel ja kujundamisel Eestis ning kostja I töötajate pikaajalisele töökogemusele, mis saab baseeruda vaid hageja juures töötamisel. Kostja I seega reklaamib end kogemuste, teabe ja töötajate kaudu, mis saadi ja võeti üle hagejalt. Äripäeva artiklist tuleneb, et kostja II ei varjagi oma soovi kasutada ära hageja juures saadud teadmisi ja oskusi ehk ärisaladusi, mille hoidmise kohustus ja kasutamise keeld tal oli, samuti, et hageja ärisaladusi teadmata ei saaks kostja II tekkinud konkurentsiolukorda soodsaks pidada (tl 97-98). Artiklis öeldu tõendab ka kostjate ebaseaduslikku tegevust töötajate ülevõtmisel.

19. aprillil 2005 registreeriti kostja II nimele kaubamärk "Estopress" klassides trükised, paberitöötlus, trükkimine jms. Registreerimistaotlus esitati 13. veebruaril 2004, st enne kostja II vabastamist hageja juhatuse liikme kohalt ning vabastamiseks avalduse esitamist. Kostja II ebaseaduslik tegevus konkureeriva tegevuse alustamiseks ja selle äriühingu asutamiseks algas juba hageja juhatuse liikmena ning enne soovi avaldamist hageja juhatusest lahkuda.

Pärast kostja II lahkumist ning kostja I asutamist on hageja kandnud kahju, mis seisneb oluliste klientide tellimuste vähenemises, nimetatud kliendid tellisid teenuseid ja tooteid hageja asemel kostjalt I. Oktoobrist 2004 on hageja müünud oma tooteid eelmise aastaga võrreldes 15,44% vähem. Ühtegi muud põhjust müügi vähenemise põhjust ei ole esinenud. Kostjate õigusvastase käitumiseta ei oleks hagejal kahju tekkinud. Klientide lõikes, kes asusid tellima kaupu ja teenuseid kostjalt I, on kuu keskmine müük vähenenud 303 937 krooni. Kostjad tekitasid hagejale oktoobrist 2004 juulini 2005 kahju kokku 3 039 370 krooni. Audiitori raporti kohaselt oli saamata jäänud tulu suuruseks 31. detsembri 2005 seisuga 2005. a jooksul hinnanguliselt 2,9 miljonit krooni.

Kostja II rikkus lepingust tulenevat kohustust (konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld), tekitades hagejale sellega kahju. Kostja I tekitas hagejale lepinguväliselt kahju. Kostjad vastutavad VÕS § 137 lg 1 kohaselt hüvitise maksmise eest solidaarselt, mõlema kostja tegevus oli kooskõlastatud ja suunatud ühisele eesmärgile ning mõlema tegevuse tulemusena tekkis hagejale sama kahju.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Nad väitsid, et ei rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust. Lepingus ei ole määratud kindlaks, milline teave on hageja ärisaladus. Kostja II oli AS-i Paraprint juhatuse liige kuni 30. aprillini 2004, lepingus tema suhtes sätestatud konkurentsikeeld lõppes lepingu kohaselt 31. oktoobril 2004.

Hageja väide, et kostja II saamisega kostja I juhatuse liikmeks toimus konfidentsiaalse informatsiooni kuritarvitamine, on väär. Kogemused ja oskused ei ole ärisaladus. Kostja II tegevus kostja I juures ja OÜ-s Mergetek ei ole konkureeriv tegevus. Esimese trükimasina andis kostjale I Nordea Finance 26. novembri 2004 vara vastuvõtu aktiga.

Kostjad ei meelitanud hageja töötajaid kostja I juurde tööle. Kostjatele teadaolevalt lahkus hageja juurest 2004-2005 vähemalt 16 töötajat, nendest vaid üksikud asusid 2004 novembris tööle kostja I juures.

3. Harju Maakohus jättis 13. juuli 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja õigusabikulud 125 000 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt tegid kostjad 23. mai 2007. a eelistungil ettepaneku teha kahju tekkimise kohta vaheotsus. Hageja esindaja oli ettepanekuga nõus. Maakohus rahuldas kostjate taotluse. Kuivõrd maakohus tunnustas nõude põhjendamatust, tegi ta TsMS § 449 lg 2 kohaselt lõppotsuse.

AS Paraprint (hageja õiguseellane) ja kostja II sõlmisid 4. novembril 1999 lepingu, millega kostja II võttis endale kohustuse mitte tegeleda ettevõtte juhina või töötajana, konsultandina või muul viisil tegevusega, mis konkureeriks mis tahes viisil äriühingu või temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja tegevusega. Kui lepingu ütleb üles kostja II, pidi keeld kehtima kuus kuud pärast lepingu lõppemist. Kostja II oli AS-i Paraprint juhatuse liige kuni 30. aprillini 2004, mitte kuni hageja väidetud 26. maini 2004. Kostja II esitas 1. märtsil 2004 palve ennast vabastada juhatuse liikme kohustustest, teatades sellest kuus kuud ette. Arvestades etteteatamistähtaega, esitas kostja II palve lõpetada leping 31. augustil 2004. AS-i Paraprint nõukogu võttis 29. aprillil 2004 vastu otsuse, millega kutsus kostja II tagasi juhatuse liikme kohalt. Kostjale II teatati 30. aprillil 2004, et temaga on teenistussuhe lõpetatud ja ta peab töölt lahkuma. Kanne juhatuse liikme tagasikutsumise kohta tehti äriregistrisse 26. mail 2004. Nimetatud kuupäev ei näita, millal lõppes kostja II ja hageja vaheline lepinguline suhe. Leping lõppes tulenevalt ülaltoodust 30. aprillil 2004 ja lepingus sätestatud konkurentsikeeld kehtis kuni 30. oktoobrini 2004. Kostja I sai trükimasina 26. novembril 2004, seega alustas kostja II kostja I kaudu äritegevust alles 2004. a detsembris. Asjaolud, et kostja II omandas 29. juunil 2004 OÜ Mergetek ja 23. juulil 2004 asutati OÜ Mergetek osavõtul kostja I, ei ole konkureeriv tegevus. Konkureeriv tegevus ei ole ka Estopressi kaubamärgi registreerimine kostja II poolt. Konkureeriva tegevusena saab käsitada ainult aktiivset konkurentsi pakkumist alates ajast, mil kostja I sai trükimasina. Eeltoodu alusel ei rikkunud kostja II lepingus sätestatud konkurentsikeeldu. Konkureeriv tegevus algas pärast konkurentsikeelu lõppu.

Lepingu alajaotises "saladuse hoidmise kohustus" võetud konfidentsiaalsuskohustusega oli kostjal II keelatud avaldada ja ära kasutada AS-i Paraprint või sellega samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate ärisaladusi. Saladuse hoidmise kohustus kehtis kolm aastat pärast lepingu lõppemist. See sõnastus on üldsõnaline. Hageja ja kostja II ei konkretiseerinud, mida hageja juures ärisaladuseks peeti.

Tunnistaja A. Koitmäe ütluste kohaselt tegi kostja II talle ettepaneku asuda tööle kostja I juures. Tunnistaja ei tea ärisaladustest midagi. Selline ettepaneku tegemine töötaja ületulemiseks ei ole käsitatav kõlvatu konkurentsina. Töötajate tööalased teadmised ja oskused ei ole käsitatavad ärisaladusena. Töötajal on põhiseadusest tulenev õigus valida, millise tööandja juures töötada. Hageja tõi välja selle, et E. Raudsik ja L. Looman on helistanud kostjale II, leides, et tegemist on konkurendi töötaja või tema esindaja mõjutamisega tegutsema konkurendi või kolmanda isiku huvides. Tegemist ei ole eelnimetatud mõjutamisega. Kostja II, E. Raudsik ja L. Looman on kauaaegsed töökaslased. Kostja II ja E. Raudsik on nende sõnul perekonnatuttavad.

Ei oma tähtsust, keda kostja II hageja seadusliku esindajana koondas või kellega muudeti lepingut. Nimetatud asjaolud kuuluvad tööõiguse valdkonda ja ei ole seotud konkurentsiõigusega. Hageja käsitlus A. Tarto koondamisest ja lepingute muutmisest E. Raudsiku ning L. Loomaniga ei ole põhjendatud. Meelevaldne on hageja arvamus, et tehtud muudatustega kindlustati nimetatud isikutele raha kuni ajani, mil nad asusid tööle kostja I juures.

Maakohus ei tuvastanud, et kostjad oleksid levitanud hageja kohta halvustavat informatsiooni. Tunnistaja T. Tuuliku ütlustest nähtub, et hageja kliendid Onistar ja Liiwi Heliis küsisid, kas hageja hakkab pankrotti minema. Tunnistaja sõnade kohaselt said kliendid sellise teabe kostjalt I, kliendid rääkisid E. Raudsikust ja kostjast II. Tunnistaja T. Tuulik on hageja müügidirektor ja nõukogu liige. Informatsioon ei pärine algallikast, tunnistaja vahendas kolmandate isikute ütlusi. Isegi kui kostjad avaldasid informatsiooni hageja pankrotistumise kohta, ei saa seda lugeda halvustavaks. Tunnistaja Tuulik avaldas, et 2004. a lõpus ning 2005. a alguses vähenesid käive ja kasum märgatavalt. Tunnistaja ütlused on kooskõlas ka hageja seadusliku esindaja avaldatuga, mille kohaselt 2005. a oli väga halb, hageja oli pankrotilähedases seisus.

Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega kostja I koduleheküljest ja Äripäeva artiklist. Koduleheküljel räägitakse oma töötajate pikaajalisest kogemusest. Töötajate kogemused ja teadmised ei ole ärisaladus ja tegemist ei saa olla kõlvatu konkurentsiga. Ka Äripäeva artiklis kostja II nimetatud soodne konkurentsiolukord ja soov kasutada oma aastatepikkuseid kogemusi, ei ole kõlvatu konkurents. Hageja ja kostja II ei fikseerinud, mis ärisaladus on. Kohus ei nõustunud hageja väitega konkurentsi äärmisest tihedusest selles valdkonnas. Hageja seaduslik esindaja ütles, et turul on kaks suurt tegijat - hageja ja kostja I - ning paar väiksemat. Konkurentsi tiheduse kohta andis analoogseid ütlusi ka E. Raudsik. Ei saa rääkida tihedast konkurentsist turul, kus hageja oli peaaegu monopoolses seisundis. Hageja tõi artiklist välja kostja II mõtte, et kliente on lihtsam leida, kui pakkumise teeb varasemast tuttav usaldusväärne inimene, leides, et kostja I äriplaani osaks oli hageja töötajate ärakasutamine. Hageja juures oli valdavalt fikseerimata ärisaladus. E. Raudsiku ja L. Loomani töölepingutes oli märge ärisaladuse kohta ja selleks oli tunnistatud toodete omahind. Kliendibaasi selles ei nimetatud. Seetõttu ei saa rääkida ka konkurendi töötaja ärakasutamisest. Tunnistaja E. Raudsik avaldas, et kliente oli võimalik leida ka telefoniteatmikku kasutades. Enamik hageja suurtest klientidest ei lõpetanud tellimuste esitamist, vaid tellisid kahelt pakkujalt.

Kuivõrd maakohus ei tuvastanud kostjate käitumises õigusvastasust, ei saa hagejal olla ka kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega: 1) tuvastada kostjate tegevuse õigusvastasus ning sellega hagejale kahju tekitamine; 2) kohustada kostjat I lõpetama kahju tekitamine kõlvatu konkurentsi osutamise teel hagejale, kohustades kostjat I selleks lõpetama kolmandatele isikutele hageja kohta ebaõige ja halvustava teabe edastamine ning lõpetama hageja ärisaladuste kasutamine; 3) kohustada kostjat II mitte kasutama ning avaldama kolmandatele isikutele hageja ärisaladusi. Hageja palus rahalise nõude suuruse üle jätkata menetlust maakohtus ja menetluskulud välja mõista kostjatelt.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt taotlesid pooled, et kahju hüvitamise nõude kohta tehtaks vaheotsus. Hageja on kostjate vastu esitanud kolm nõuet, mille aluseks olevad asjaolud üheselt ei kattu ja millest ainult üks on kahju hüvitamise nõue. Vaatamata sellele, et ainult üks esitatud nõuetest oli kahju hüvitamise nõue, on maakohus jätnud vaheotsusega rahuldamata kõik kolm nõuet. Maakohus on menetlusõiguse normi kohaldanud valesti, kuna vaheotsusega ei ole TsMS § 449 lg 1 järgi võimalik lahendada nõudeid, mille sisuks ei ole raha nõudmine. Maakohus on küll mitterahalised nõuded jätnud rahuldamata, kuid ei ole otsuses seda põhjendanud. Põhjendava osa alguses on kohus märkinud, et kostjad tegid ettepaneku teha kahju hüvitamise kohta vaheotsus, kuid kohus on asunud seisukohale, et hagi, st kõik kolm nõuet tuleb jätta rahuldamata. Otsuse põhjendavast osast ei selgu, kas maakohus on üldse lahendanud mitterahalisi nõudeid. Seega on maakohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Eeltoodu on aluseks otsuse tühistamisele mittevaraliste nõuete osas.

Järgnevalt kontrollis ringkonnakohus, kas rahalise nõude kohta tehtud vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg-st 8 tuleneb, et kohtuotsuse põhjendav osa peab sisaldama kohtu analüüsi nõuete, nende aluseks olevate asjaolude ja tõendite kohta. Selleks, et tuvastada nõude põhjendatust, peab kohus nõude aluseks olevaid asjaolusid uurides kõigepealt kindlaks tegema, milline õigussuhe on poolte vahel ja millist õigusnormi sellele kohaldada. Eeltoodu tuleb kohtul teha eelmenetluses, sest määranud kindlaks õigussuhte ja kohaldatava normi, saab kohus täita TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude nii konkurendiks oleva äriühingu kostja I kui ka kostja II vastu, kes oli enne hageja juhatuse liige ja kellega oli sõlmitud juhatuseliikme leping ning kes praegu on kostja I juhatuse liige. Hageja on kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tuginenud hageja ja kostja II vahelisele lepingule ja väitnud, et kostja II on rikkunud lepingust tulenevat konkurentsikeeldu ja saladuse hoidmise kohustust. Kostja I on hagejale tekitanud kahju kõlvatu konkurentsi osutamisega. Lepingu rikkumisega on kostja II tekitanud hagejale sama kahju kui kostja I kõlvatu konkurentsi osutamisega. Ka ringkonnakohtu istungil rõhutas hageja, et kostjalt II nõuab ta kahju hüvitamist solidaarselt kostjaga I just sellepärast, et paljuski kostja II poolt lepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu on osutanud kostja I talle kõlvatut konkurentsi.

Konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatut konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. Kostja II ei ole ettevõtja, mistõttu ei saa tema vastutus hageja ees tuleneda kõlvatu konkurentsi osutamisest. Maakohtu otsusest tuleneb, nagu oleks hageja väitnud, et mõlemad kostjad on talle osutanud kõlvatut konkurentsi ja otsuses on maakohus selliselt ka hageja väiteid analüüsinud. Hageja sellisel kujul hagiavalduses asjaolusid esile toonud ei ole ja kui kohtu jaoks olid esiletoodud asjaolud ebaselged, oleks kohus pidanud neid selgitama eelmenetluses.

Maakohus on otsust tehes kohaldanud ainult konkurentsiseaduse sätteid. Otsusest ei tulene, millisel alusel kumbki kostjatest võiks vastutada väidetavalt hagejale tekkinud kahju eest. Konkurentsiseadus määratleb, mis on kõlvatu konkurents, ja sätestab, et kõlvatu konkurentsi osutamine on keelatud, kuid kahju hüvitamise alused kõlvatu konkurentsi osutamise puhul tulenevad võlaõigusseadusest. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju tekitanud isik, peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega. Maakohus võlaõigusseaduse sätteid kohaldanud ei ole.

Kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud tulenevad väidetavalt kostja II poolt juhatajalepingu (käsunduslepingu) rikkumisest. Maakohus ei ole hageja ja kostja II vahelist õigussuhet kvalifitseerinud ja otsusest ei tulene peale konkurentsiseaduse sätete ühtegi õigusnormi, millest võiks tuleneda kostja II kohustus hagejale kahju hüvitada. Maakohus on küll analüüsinud hageja väiteid kostja II poolt lepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta, kuid teinud seda kõlvatu konkurentsi osutamisest lähtudes. Õige on hageja väide, et maakohus ei ole hinnanud kostja II poolt VÕS §-st 625 tuleneva saladuse hoidmise kohustuse rikkumist.

Jättes pooltevahelised suhted kvalifitseerimata ja märkimata seadused, mida tuleb kohaldada, on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid kohtuotsuse põhjendustele. Arvestades, et mõlema kostja suhtes on kahju hüvitamise alused erinevad, siis oleks tulnud maakohtul nende olemasolu või puudumine tuvastada, arvestades nõude aluseks olevatele asjaoludele kohaldatavat seadust - kostja I osas kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat kohustust reguleerivaid sätteid ja kostja II osas käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise sätteid.

Mitterahaliste nõuete osas otsuses põhjenduste täielik puudumine ja rahalise nõude osas nõude aluseks olevate asjaolude puudulik tuvastamine on põhjuseks, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise ja selle saatmise uueks arutamiseks maakohtule. Alles ringkonnakohtus asjaolude tuvastamine olulises mahus ja neist lähtudes seaduse kohaldamine rikub poolte kaebeõigust, kuna TsMS 688 lg 3 kohaselt ei ole alama astme kohtute tuvastatud asjaolude peale võimalik kassatsiooni korras edasi kaevata. Menetluskulud tuleb kindlaks määrata ja jagada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osaliselt järgmise põhjenduse osas: "Kolleegium leiab, et konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatud konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. Kostja Eero Lattu ei ole ettevõtja, mistõttu ei saa tema vastutus hageja ees tuleneda kõlvatu konkurentsi osutamisest." Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostjate kanda.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu eespool tsiteeritud väide on ekslik. Konkurentsiseaduse § 2 lg 1 kohaselt on konkurentsiseaduse mõttes ettevõtjaks muu hulgas ettevõtja huvides tegutsev isik. Kostja II tegutses kostja I huvides. Hageja on kogu menetluses tuginenud ka sellele, et kostja II on lisaks lepingu rikkumisele (hagi p 2.2) osutanud koos kostjaga I ka seadusega keelatud kõlvatut konkurentsi (hagi p 2.3, sh p 2.3.5).

8. Kostjad leiavad ühises vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

9. Kostjad paluvad ühises kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, selle võimatuse korral saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Samuti palutakse hagejalt mõista kostja I kasuks välja kostjate I ja II menetluskulud, mille on kandnud kostja I.

Kassatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ja jättis hagi põhjendatult rahuldamata. Maakohus analüüsis kõiki hageja etteheidetud rikkumisi. Maakohus tuvastas, et kostja II alustas konkureerivat tegevust alles pärast konkurentsikeelu lõppu. Maakohus leidis, et kuna ärisaladuse hoidmise kohustus oli üldsõnaline, ei saa tuvastada selle rikkumist. Maakohus tuvastas ka selle, et kõlvatut konkurentsi ei osutatud.

Ringkonnakohus oli seotud asjaoluga, mida hageja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud, et hageja rahalise ja mitterahalise nõude asjaolud kattuvad. Apellatsioonkaebusest tuleneb, et hageja pidas mitterahalise nõude lahendamist maakohtu 13. juuli 2007. a otsusega igati õigeks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ületas seega apellatsioonkaebuse piire.

Vale on ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks maakohus teinud vaheotsuse. Maakohus tegi TsMS § 449 lg 2 viimase lause alusel lõppotsuse. Vaheotsust tehes tuvastas maakohus ka mitterahaliste nõuete aluste puudumise ja tegi lõppotsuse, millega lahendas ökonoomselt kõik hageja nõuded.

Õige ei ole ka ringkonnakohtu etteheide mitterahaliste nõuete osas otsuses põhjenduste puudumise kohta. Rahalise ja mitterahaliste nõuete aluseks olevad asjaolud on samad. Kui võrrelda hagi aluseks olevaid väidetavaid rikkumisi ning hageja mitterahalisi nõudeid, on selge, et kui maakohus tuvastab väidetavate rikkumiste puudumise, tuleneb sellest ka üheselt mitterahaliste nõuete rahuldamata jätmine. Kuigi maakohus ei ole mitterahalisi nõudeid eraldi sõnaselgelt analüüsinud, saab nõuete sisust tulenevalt lugeda maakohtu otsusega kaetuks nii varalised kui ka mittevaralised nõuded.

Ringkonnakohus oleks saanud asja ise lahendada ja mitte saata seda tagasi maakohtusse. Maakohus on kõik asjaolud tuvastanud (ka mitterahaliste nõuete osas). Ringkonnakohus heidab maakohtule ette õiguslike põhjenduste puudumist. Selle puuduse oleks ringkonnakohus saanud ise kõrvaldada.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta (TsMS § 333 kontekstis) selle, et hageja ei esitanud maakohtus kohe vastuväidet sellele, et maakohus jättis ühe tõendi kogumata.

10. Hageja ei ole kostjate kassatsioonkaebusele vastanud.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebused tuleb jätta TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel rahuldamata.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja kassatsioonkaebust (I). Seejärel käsitleb kolleegium kostjate kassatsioonkaebust (II). Lõpetuseks annab kolleegium kokkuvõtlikud juhised asja uueks läbivaatamiseks ja lahendab kaebustega seotud üksikküsimusi (III).

13. Hageja on kassatsioonkaebuse põhilise õigusliku asjaoluna välja toonud ringkonnakohtu poolt konkurentsiseaduse (KonkS) § 2 lg 1 kohaldamata jätmise.

Konkurentsiseaduse § 2 lg 1 kohaselt on ettevõtja konkurentsiseaduse tähenduses äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või muu majandus- või kutsetegevuses osalev isik või juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus või ettevõtja huvides tegutsev isik. Hageja esitatud õigusliku küsimuse lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas äriühingu juhatuse liige saab olla nimetatud sätte mõttes ettevõtja, kes saab teisele ettevõtjale osutada kõlvatut konkurentsi ja vastutada selle eest.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu järeldus, et konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatut konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja II ei ole ettevõtja ja tema vastutus hageja ees ei saa tuleneda kõlvatu konkurentsi osutamisest.

Toimiku materjalide hulgas ei ole andmeid, et kostja II pakuks iseseisvalt trükiteenust. Ringkonnakohus on siiski jätnud tähelepanuta, et KonkS § 2 lg 1 lõpuosa loeb ettevõtjaks konkurentsiseaduse tähenduses ka muu isiku, kes tegutseb ettevõtja huvides. Kolleegium näeb nimetatud võrdsustamise eesmärgina muu hulgas soovi vältida olukorda, mil ettevõtja kasutab teisele ettevõtjale kõlvatu konkurentsi osutamiseks isikut, kes ei ole ise ettevõtja selle mõiste tavatähenduses (eelkõige äriseadustiku (ÄS) § 1), kuid tegutseb siiski kõlvatut konkurentsi osutada sooviva ettevõtja huvides. Sellise tõlgenduse juures arvestab kolleegium ka KonkS §-s 1 väljendatud konkurentsiseaduse reguleerimisala ja sellest tulenevat seaduse eesmärki. KonkS § 50 lg 1 kohaselt on kõlvatu konkurents ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sealhulgas eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine (p 1) ja konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine, konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamine (p 2). KonkS § 50 lg 2 kohaselt on kõlvatu konkurents keelatud. Tulenevalt KonkS §-st 1 on KonkS § 50 üheks eesmärgiks konkurentsi kui turumajanduses eksisteeriva iseseisva väärtuse kaitsmine kõlvatu konkurentsi eest.

Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas kostja II vastab KonkS § 2 lg 1 tähenduses isiku tunnustele, kes tegutseb ettevõtja huvides. Juhul kui kostja II vastas sellise isiku tunnustele ja osutas kõlvatut konkurentsi KonkS § 50 kohaselt, siis võib olla tema tegu kvalifitseeritav õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kui hageja tõendab, et kostja II põhjustas sellise teoga talle hüvitatava kahju VÕS § 127 lg-te 2 ja 4 järgi, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud süüdi (VÕS § 1050) KonkS § 50 rikkumises. Tõendamiskoormise kohta juhul, kui tegemist on kostja II lepingulise vastutusega, vt käesoleva otsuse p 20.

Eespool nimetatud küsimuses ja ulatuses tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust muuta.

14. Hageja on kassatsioonkaebuses märkinud ka seda, et ta on hagiavalduses kostjale II lisaks juhatuse liikme lepingu rikkumisele ette heitnud ka kõlvatu konkurentsi osutamist. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et hagiavaldus selliseid väiteid ei sisalda. Hagiavalduse p 2.3.5 (p 2.3 pealkiri on "Hageja leiab, et kostja I on tegelenud kõlvatu konkurentsiga") teksti kohaselt on hageja kõlvatu konkurentsi osutamist ette heitnud ka kostjale II. Muu hulgas on hagiavalduse p 2.3.5 alapunktis 4 kostjale II ette heidetud ebaseaduslikku tegevust hageja töötajate ülevõtmisel. Samuti on hagiavalduse p-s 2.3.3 märgitud, et kostja II tegevus A. Tarto koondamisel on käsitatav kõlvatu konkurentsina.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja esitatu alusel lahendada küsimus kostja II vastutusest kõlvatu konkurentsi osutamise eest (vt ka otsuse p 13).

15. Kostjate kassatsioonkaebusest käsitleb kolleegium esmalt väidet, et kuna ringkonnakohus heitis maakohtule ette ainult õigusliku kvalifikatsiooni puudumist, oleks ta võinud asja ise lahendada.

Kolleegium nõustub selle väitega. Ringkonnakohus on otsuses maakohtule kõigepealt ette heitnud, et see ei ole peale konkurentsiseaduse kohaldanud ühtegi muud materiaalõiguse normi, pidades sealjuures silmas võlaõigusseaduse sätteid. Osaliselt on ringkonnakohtu etteheide õigustatud, sest konkurentsiseadus ei sisalda kõlvatu konkurentsiga tekitatud kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid ja KonkS § 78 kohaselt tuleb konkurentsiseadusega keelatud tegude toimepanemisega tekitatud varaline või muu kahju hüvitada tsiviilkorras. Maakohus ei ole võlaõigusseaduse sätetele viidanud.

Seejärel on ringkonnakohus käsitlenud õigusliku kvalifikatsiooni küsimust eraldi kummagi kostja kohta ning kostja I osas on otsuses uuesti leitud, et maakohus jättis arvestamata kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat kohustust reguleerivad sätted. Riigikohus on 28. mail 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08 tehtud otsuse p-s 12 märkinud, et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Samuti leiti nimetatud otsuses, et kuna kohtud pole lugenud tõendatuks kostja poolt hagejale I varalise kahju põhjustamist, ei pidanud nad hindama kostja tegevuse õigusvastasust ja süüd ega võtma seisukohta kahjuhüvitise suuruse kohta. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Maakohus on otsuses tuvastanud, et kostja I ei ole toime pannud neid tegusid, mida hagiavalduses ette heideti. Seega ei olnud maakohtul vaja hinnata VÕS §-s 1043 sätestatud õigusvastaselt kahju tekitamise koosseisu ülejäänud elemente.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes peab kohus TsMS § 438 lg 1 järgi hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole kostja I käitumist õigesti kvalifitseerinud, siis oleks ta TsMS § 438 lg 1 järgi pidanud ise andma õigusliku kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus on küll otsuse eelviimases lõigus viidanud, et maakohtu otsuse tühistamise tingib rahalise nõude aluseks olevate asjaolude puudulik tuvastamine, kuid otsusest ei selgu, milles seisnes asjaolude puudulik tuvastamine. Ette on heidetud üksnes õigussuhte kindlaks määramata ja võlaõigusseaduse kohaldamata jätmist.

Hageja kahju hüvitamise nõude kohta märgib kolleegium veel järgmist. Hageja ei ole hagiavalduses kahju suuruse arvestamisel sidunud kahju suurust kostjate väidetavate rikkumistega. Väidetavaid rikkumisi on aga hagiavalduse kohaselt mitmeid. Seetõttu võib asja uuel läbivaatamisel tekkida probleem kahju suuruse määramisel, kui kohus nt tuvastab, et kostjad on toime pannud üksnes ühe või mõne hageja väidetud rikkumisest. Sellise probleemi vältimiseks võib esitada kahju suuruse arvestuse iga väidetava rikkumise kohta eraldi või esitada võimaluse korral kahju hüvitamise nõude väitena, et iga kostjate väidetav rikkumine tõi eraldivõetuna kaasa kogu hageja kahju. Viimasel juhul piisaks hagejal nõude rahuldamiseks üheainsa rikkumise tõendamisest.

16. Kostja II suhtes on ringkonnakohus leidnud, et maakohus jättis kvalifitseerimata hageja ja kostja II vahelise õigussuhte, jättis hindamata VÕS § 625 ja arvestamata käsunduslepingu rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise sätted. Ka kostja II kohta kehtib ringkonnakohtu otsuse eelviimases lõigus viidatu, et maakohtu otsuse tühistamise tingib rahalise nõude aluseks olevate asjaolude puudulik tuvastamine. Siingi ei selgu ringkonnakohtu otsusest, milles seisnes asjaolude puudulik tuvastamine.

Seega pidanuks ringkonnakohus ka kostja II puhul põhimõtteliselt ise andma õigusliku kvalifikatsiooni, sh otsustama VÕS § 625 kohaldamise.

17. Järgnevalt käsitleb kolleegium kostjate kassatsioonkaebuse väiteid hageja mitterahaliste nõuete kohta. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohtu otsuses puuduvad mitterahaliste nõuete rahuldamata jätmise põhjendused täielikult. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga.

Esmalt analüüsib kolleegium hageja nõuet kostja II vastu kohustada teda mitte kasutama ning avaldama kolmandatele isikutele hageja ärisaladusi. Maakohus leidis, et juhatuseliikme lepingu sõnastus ärisaladuse kohta on üldsõnaline ning et asja materjalide kohaselt ei ole ei hageja ega kostja II konkretiseerinud, mida hageja juures ärisaladuseks peetakse. Sellest maakohtu seisukohast järeldub, et hageja eelnimetatud nõue jäi rahuldamata just seetõttu, et hageja ei täpsustanud, milline oli see ärasaladus, mida kostja II ei tohtinuks kasutada ega avaldada. Lisaks on maakohus ärisaladust käsitlenud veel otsuse lõigus, milles kohus analüüsis hageja töötajate väidetavat ärakasutamist. Kolleegium möönab, et maakohtu otsus on ebaõnnestunult struktureeritud, kuid see ei oleks otsuse tühistamise alus. Hageja eespool nimetatud mitterahalise nõude kohta on aga maakohtu otsuses põhjendused esitatud.

18. Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja nõuet kostja I vastu kohustada teda lõpetama kõlvatu konkurents ebaõige ja halvustava teabe edastamise ja ärisaladuse kasutamise kaudu.

Maakohus on seda nõuet käsitledes otsuses tuvastanud, et kumbki kostja ei ole hageja kohta halvustavat teavet esitanud. Ärisaladuse kasutamise kohta on maakohtu seisukohti kirjeldatud praeguse otsuse p-s 17. Hageja ei ole väitnud, et kostja I oleks ärisaladust ära kasutanud kuidagi teisiti kui kostja II tegevuse kaudu. Kostja II puhul leidis maakohus aga seda, et ärisaladus oli konkretiseerimata. Seega on maakohus võtnud seisukoha ka selle mitterahalise nõude kohta. Kolleegium möönab, et maakohtu otsus on ka selles küsimuses ebaõnnestunult struktureeritud, kuid see ei oleks otsuse tühistamise alus.

19. Otsuse p-des 17 ja 18 kirjeldatu tõttu ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud hageja mitterahaliste nõuete rahuldamata jätmist.

Vastata on vaja veel küsimusele, kas maakohus võis vaheotsust tegema asudes lahendada ka hageja mitterahalised nõuded. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul ei olnud TsMS § 449 lg 1 järgi õigust lahendada vaheotsusega nõudeid, mille sisuks ei ole raha nõudmine. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtul jäänud tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei ole teinud vaheotsust, vaid TsMS § 449 lg 2 kolmanda lause alusel lõppotsuse. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 449 lg 2 järgi lõppotsuse tegemise korral on kohtul õigus analüüsida ka mitterahalisi nõudeid ja need lõppotsusega lahendada, kui kõik vajalikud asjaolud on välja selgitatud (asjaolude väljaselgitamise kohta vt otsuse p-d 20-21).

20. Seoses ärisaladusega ning selle avaldamisega peab kolleegium nii õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka praeguse tsiviilasja õige lahendamise huvides oluliseks peatuda järgmisel.

Ärisaladus on üks põhiseaduse § 24 lg-s 3 loetletud väärtusi, mille kaitsmiseks võib kohus kuulutada kohtuistungi või selle osa kinniseks. Põhiseadus ei ava ärisaladuse mõistet ei kohtuistungi kinniseks kuulutamise ega muus kontekstis. Ka konkurentsiseadus ei sätestanud enne 1. jaanuari 2008. a ärisaladuse laiendatud mõistet. Ka alates 1. jaanuarist 2008 KonkS § 63 lg-s 1 sätestatud lahtine loetelu näidetest ärisaladuste kohta on suunatud Konkurentsiameti ametnikele, kel ei ole üldjuhul õigust avaldada teenistusülesannete täitmise käigus teada saadud ärisaladust. Siiski annab loetelu üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta.

Ka äriseadustik ei ava ärisaladuse mõistet. Samuti ei sätesta äriseadustik ärisaladuse hoidmise kohustuse kestust. Äriseadustiku § 186 lg 1 kohaselt peavad osaühingu juhatuse liikmed hoidma osaühingu ärisaladust. Kolleegium märgib, et sama kohustus on ÄS § 313 lg 1 kohaselt aktsiaseltsi juhatuse liikmel. Selline kohustus on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Kui kostja II on rikkunud ÄS § 186 lg-s 1 nimetatud kohustust pärast 1. jaanuari 2006, siis vabaneb ta ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kui ÄS § 186 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumine toimus enne 1. jaanuari 2006 (ja pärast 1. juulit 2002), vabaneb kostja II vastutusest, kui ta tõendab, et lojaalsuskohustuse rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi.

Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.

Kolleegium viitab, et praegusel juhul oli toimiku materjalide kohaselt (I kd, tl 29) kostja II lepingus kokku lepitud, et kostja II ei tohi kasutada ega avaldada ärisaladust, mida äriühing või sellega samasse kontserni kuuluvad ettevõtjad on talle usaldanud või mida ta on muul viisil teada saanud.

Kolleegium analüüsib ka seda, kas ärisaladuse hoidmise kohustus kehtib ka pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist. Riigikohus on 8. oktoobril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 tehtud otsuse p-s 33 leidnud, et juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Ka ringkonnakohus on õigesti viidanud käsunduslepingule. Seetõttu on kolleegiumi arvates võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Praegusel juhul kehtib maakohtu otsuse kohaselt ärisaladuse hoidmise kohustus kostja II kohta kolm aastat pärast lepingu lõppemist.

Siiski ei tohiks käesoleva otsusepunkti eelmistes lõikudes esitatud seisukohad kaasa tuua olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Kohtutel tuleb vaidluste korral kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks kolleegiumi arvates kohtuvaidluste korral võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.

Lisaks eelnevalt viidatud KonkS § 63 lg-le 1 on ärisaladuse mõiste ja selle avaldamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemisel kolleegiumi arvates võimalik arvestada ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) (RT II 1999, 22, 123) sätteid. Konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel on võimalik kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2. Artikkel 39 punkt 2 on sõnastatud järgmiselt: "Füüsilistel ja juriidilistel isikutel peab olema võimalus takistada nende seadusliku kontrolli all oleva teabe avaldamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende nõusolekuta viisil, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega, tingimusel et: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas." Praegusel juhul tuleb teabe üle seaduslikku kontrolli omavaks isikuks lugeda hagejat. Samuti on kolleegiumi arvates võimalik juhatuseliikme lepingu alusel järeldada, et hageja on võtnud tarvitusele meetmeid, et hoida teavet (ärisaladust) salajas.

Riigikohus on 21. detsembril 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsuse p-s 39 leidnud, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõiguse normide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Riigikohtu viidatud otsuse järgi kehtib see esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud, ning puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ja viitab Saksamaa Liidukohtu praktikale, milles on ärisaladust defineeritud järgmiselt: "Ärisaladus on asjaolu, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav." (Tsiteeritud: Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud J. Sootak ja P. Pikamäe, 2., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, Tallinn 2004, § 377 komm. 2.2.)

21. Hageja on kostjatele ette heitnud ärisaladuse avaldamist ja kasutamist. Maakohus on märkinud, et asja materjalidest ei nähtu, mida hageja juures ärisaladuseks peetakse.

Kolleegium rõhutab, et ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus (vt otsuse p 20). TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on hageja kohustus tõendada, milline oli tema juures ärisaladus ja milles seisnes selle õigustamatu avaldamine ja kasutamine kostjate poolt. Nii on Riigikohus leidnud põhimõtteliselt ka 16. novembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-05 tehtud otsuse p-s 22.

TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta. TsMS § 392 lg 3 kohaselt võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja küsitleda pooli. Praegusel juhul ei ole maakohus nimetatud sätteid rikkudes hagejale selgitanud, mida on hagejal vajalik ärisaladuse nõude korral esitada ja tõendada. Hageja oli esitanud üldise loetelu ärisaladustest (hagiavalduse p 2.2 kohaselt hageja tootmisprotsessid, turundustegevus, klientide andmed jms). Ringkonnakohus heitis maakohtule küll ette VÕS § 625 analüüsimata jätmist, kuid mitte selgelt seda, et nimetatud sätte kohaldamise üks eeldus on selle väljaselgitamine, mis konkreetselt ärisaladuseks on. Samuti on VÕS § 1043 jj kohaldamiseks vajalik tuvastada õigusvastane käitumine, s.o ärisaladuse õigustamatu avaldamine ja kasutamine. Samas on ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistanud ja saatnud asja menetlemiseks tagasi. Seega on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon õige. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal eelnevate seisukohtadega arvestada.

Täiendavalt märgib kolleegium, et kuigi ärisaladuse tõendamise kohustus on hagejal, ei saa kostja II hageja endise juhatuse liikmena end hageja esitatavate ja tõendatavate ärisaladuste vastu kaitsta üksnes hagi eitavate seisukohtadega. Kostjal II pidi eelduslikult tekkima arusaam, kas ja millised on hageja ärisaladused ja kas juhatuse liikmel oli mõistlikult võimalik ärisaladuste olemasolust teada saada. Seega on tal võimalus ja kohustus motiveeritult ümber lükata hageja väited selle kohta, millised olid hageja ärisaladused ja kas tal oli võimalik nendest teada saada.

22. Vastuseks kostjate kassatsioonkaebuse väitele TsMS § 333 kohta märgib kolleegium järgmist. Hagiavalduses on hageja esitanud taotluse nõuda kahelt krediidiasutuselt välja kostja I tegevuse käivitamiseks vajalike rahaliste vahendite saamiseks koostatud äriplaan (I kd, tl 16). Maakohus on selle taotluse kohta seisukoha võtnud 27. märtsi 2007. a istungil, jättes taotluse rahuldamata. Istungi protokollist ei nähtu, et maakohus oleks oma määrust põhjendanud. Toimikus ei ole ka sellekohast kirjalikku määrust, samuti ei ole põhjendust maakohtu otsuses. Sellega rikkus maakohus TsMS § 238 lg-t 4, mille kohaselt teeb kohus tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse.

Praegusel juhul tegi maakohus põhjendamata määruse kohtuistungil. TsMS § 333 lg-test 1-3 tuleneb see, et menetlusosaline peab kohtupoolsele menetlussätte rikkumisele reageerima ning kui ta seda ei tee, ei saa ta veale tugineda ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Erandi kehtestab TsMS § 333 lg 4, mille kohaselt ei kohaldata vastuväite või kaebuse esitamise piirangut juhul, kui kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet. Kolleegium on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte hulka kuulub ka kohtulahendi põhjendamise kohustus. Seetõttu võis hageja esitada taotluse sama tõendi väljanõudmiseks ka apellatsioonkaebuses, kuigi hagejat maakohtu 27. märtsi 2007. a istungil esindanud vandeadvokaat oleks TsMS § 333 lg 2 tähenduses pidanud olema kohtu veast teadlik ning oleks võinud sellele tähelepanu juhtida kohtuistungil.

Praegusel juhul ei olnud maakohtupoolsel rikkumisel siiski mõju kohtulahendile, sest toimiku materjalide kohaselt (II kd, tl 49 ja 67) on mõlemad krediidiasutused ringkonnakohtule teatanud, et nende valduses äriplaane ei ole.

23. Kolleegium jätab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, sest otsuse p-s 21 nimetatud eelmenetluse nõuete rikkumise tõttu tuleb asi uuesti läbi vaadata maakohtus, kuhu ringkonnakohus asja tagasi saatis. Kassatsioonkaebused jäävad TsMS § 692 lg 2 kohaselt rahuldamata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada otsuse p-des 13 märgitud seisukohtadega KonkS § 2 lg 1 kohaldamise kohta, samuti tuleb kohtul lahendada hageja etteheidetud ulatuses küsimus kostja II vastutusest kõlvatu konkurentsi eest (otsuse p-d 13 ja 14).

Hageja kahju hüvitamise nõude korral tuleb kostja I puhul lähtuda võlaõigusseaduse õigusvastase kahju tekitamise sätetest ning kostja II puhul võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätetest. Siiski peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et kui kostja II tegevus vastab nii õigusvastaselt kahju tekitamisele (kõlvatu konkurentsi osutamine, vt otsuse p-d 13-14) kui ka lepingu rikkumisele (vt otsuse p-d 20-21), tuleb VÕS § 1044 lg 2 kohaselt kohaldada lepingu rikkumist reguleerivaid sätteid.

Mitterahaliste nõuete korral tuleb need otsuse struktuuris selgelt eristatavatena (ka kahju hüvitamise nõudest eristatavatena) esile tuua ning arvestada otsuse p-des 20-21 esitatud seisukohti ÄS §-de 186 ja 187 ning VÕS § 625 kohaldamise kohta.

24. Praeguses asjas algas kohtumenetlus enne 1. jaanuari 2006. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus § 3 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Sellest tuleb lähtuda asja uuel läbivaatamisel.

Kolleegium märgib veel seda, et kui asja uue arutamise tulemusel tehtavas otsuses jäetakse menetluskulud kostjate kanda, siis tuleb otsuses ka märkida, kuidas kostjad vastutavad menetluskulude kandmise eest. Riigikohus on 12. juunil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 tehtud otsuse p-s 25 leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.

25. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Peeter Jerofejev