Kassatsioon rahuldada.

Tühistada Ida-Viru Maakohtu otsus Mihhail Efremovi väärteoasjas Looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

1. Mihhail Efremovit karistati Keskkonnainspektsiooni 6. septembri 2004. a otsusega Looduskaitseseaduse (LKS) § 74 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut (3000 krooni) selle eest, et ta 7. augustil 2004. a sõitis riiklikku registrimärki 592 TBT kandva sõiduautoga Ida-Virumaal Alajõe vallas Uuskülas Kauksi-Alajõe maantee ja Peipsi järve vahel olevasse metsa, mis asub Peipsi järve piiranguvööndis. Sellega rikkus ta LKS § 37 lg 3 p 6, mis keelab piiranguvööndis mootorsõidukiga väljaspool selleks määratud teid ja radu sõitmise, välja arvatud tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks.

2. M. Efremov esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Ida-Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.
Kaebuse esitaja võttis omaks, et viibis 7. augustil 2004. a Peipsi järve ääres ning jättis sõiduauto metsa sellesse ossa, mis asub rannapiiri ja Kauksi-Alajõe maantee vahel. Selles kohas oli aga palju teisi autosid ning sellel metsatükil ei olnud sissesõitu keelavaid märke. Teistes kohtades piki rannapiiri olid olemas keelumärgid, mis ei lubanud järvepoolsesse metsa sisse sõita.
Kuna antud kohas ei olnud keelavaid märke, puudub alus tema karistamiseks. On üldteada, et looduskaitsealad, kuhu sissepääs on keelatud, on tähistatud vastavate hoiatusmärkidega; seda tõendab ka asjaolu, et taolised märgid olid mitmel pool Kauksi-Alajõe maanteel. Tavainimene ei pea teadma, kus ja kui kaugele laienevad looduskaitsealad Eesti territooriumil. Seega ei ole ta pannud rikkumist toime tahtlikult ega ettevaatamatusest.
Samuti leidis M. Efremov kaebuses, et kohtuvälise menetleja otsuse motiveerivas osas olevad viited Teeseaduse ja Liiklusseaduse sätteile, mis on seotud teede kasutamise eeskirjadega, on asjakohatud, kuna talle ei ole süüks pandud nende seaduste, vaid Looduskaitseseaduse rikkumist.
Lisaks märgiti kaebuses, et kohtuvälise menetleja ametnik ei lähtunud karistuse määramisel KarS § 56 lg-st 1. Sellele viitab asjaolu, et väärteoprotokolli koostamisel öeldi M. Efremovile, et protokollile allkirja andmise korral määratakse talle 120 krooni suurune rahatrahv, keeldumise korral 300-350 krooni suurune rahatrahv. Lõpuks määrati 3000 krooni suurune trahv, mis näitab, et kohtuvälise menetleja ametnik ei lähtunud objektiivseist asjaoludest, vaid suhtus M. Efremovisse vaenulikult, sest ta ei nõustunud sündmuskohal allkirja andma.
Menetlusalune isik selgitas ühtlasi, et keeldus väärteoprotokollile allkirja andmast, kuna see oli koostatud eesti keeles, mida ta ei valda. Selle asemel, et võimaldada menetlusalusel isikul tõlgi vahendusel väärteoprotokolliga tutvuda, nõudis ametnik allkirja ning keeldus väljastamast väärteoprotokolli teist eksemplari. Seetõttu sai menetlusalune isik väärteootsusest teada kohtutäituri kaudu, kuna otsuse tegemise kuupäev märgitakse väärteoprotokolli.

3. Ida-Viru Maakohus rahuldas 26. aprilli 2005. a otsusega M. Efremovi kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetas väärteoasjas menetluse.
Kohus luges tuvastatuks, et menetlusaluse isiku sõiduauto seisis Peipsi järve äärses metsas koos veel kahe autoga. Metsa alla viis maanteelt pindamata metsatee, mille juures polnud keelumärke, tõkkeid ega informatsiooni Peipsi järve piirangualast.
Menetlusalusel isikul ei ole juriidilist haridust ja ta ei valda eesti keelt. Tema kinnitusel ei olnud venekeelses ajakirjanduses teavet Peipsi järve kalda piiranguvööndite kohta ega hiljuti kehtima hakanud seaduse kohta. Keelavaid märke ei olnud. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei teadnud süüteokoosseisule vastavat asjaolu ega võinud seda ette näha. Tema suhtumine antud oludes oli piisavalt tähelepanelik ja kohusetundlik. Seega ei tegutsenud ta ettevaatamatult ning subjektiivne koosseis ei ole täidetud. KarS § 32 kohaselt võib isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on teo toimepanemises süüdi. KarS § 39 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kohus on seisukohal, et ülalkirjeldatud asjaoludel oli eksimus kaebuse esitajale vältimatu, mistõttu ta ei ole LKS § 74 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises süüdi.
Samuti asus kohus seisukohale, et väärteo menetlemisel ei ole kohtuväline menetleja järginud väärteomenetlusõigust, kuna puudub menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. Väärteoprotokollis sisalduvat märget, et menetlusalune isik keeldub ütlustest ja allkirjast, ei saa käsitleda ülekuulamisprotokollina. VTMS § 65 lg 4 sätestab, et kui menetlusalune isik keeldub ütluste andmisest või ütlustele allkirja andmisest, märgib kohtuvälise menetleja ametnik keeldumise ülekuulamisprotokolli. Lisaks ei nähtu väärteoprotokollist, et selle koopia oleks menetlusalusele isikule kätte antud. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, millised tõendid olid kohtuvälise menetleja järelduste aluseks. Kohus leidis, et need rikkumised kujutavad endast olulisi menetlusõiguse rikkumisi, mis toovad kaasa otsuse tühistamise.
Vaidlustatud otsuses ei ole näidatud, millistele tõenditele on otsuse tegemisel tuginetud. Tuletised erinevaist seadustest (Teeseadus, Liiklusseadus) ning viited erinevatele kuritegudele (vargus, süütamine) on asjakohatud ega ole käesolevas asjas tõendiks.
Kohtuväline menetleja rikkus ka KarS § 56 lg 1 ning isikute võrdse kohtlemise printsiipi, kuna kaebuse esitajale üldmenetluses määratud karistus ei ole proportsioonis teiste väärteo toime pannud isikute karistustega. Kohtuistungil kinnitas kohtuvälise menetleja esindaja, et 7. augustil 2004. a karistati LKS § 74 lg 1 järgi 13 isikut maksimaalselt 120-kroonise rahatrahviga. Kaebuse esitaja ja tunnistajad kinnitasid, et protokolli koostaja lubas karistada üldkorras 300-350 krooni suuruse rahatrahviga, otsuse kohaselt oli aga rahatrahv 3000 krooni.

4. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Keskkonnainspektsioon, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.
Kassaator leiab, et kohus on vääralt tõlgendanud TeeS §-st 2 tulenevat tee mõistet, leides, et metsa alla viis pindamata metsatee. Teeseaduse § 2 kohaselt on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis. Antud juhul ei olnud tegemist rajatisega, vaid kõigest sõidukite liikumise tulemusel tekkinud autojälgedega.
Kassaator vaidlustab ka kohtu seisukohta, et subjektiivne koosseis ei olnud täidetud, kuna informatsioon keeldude kohta puudus. Keeld mootorsõidukiga ranna ja kalda piiranguvööndis sõitmiseks tuleneb LKS § 37 lg 1 p-st 1 ja lg 3 p-st 6. Seadus ei sätesta nõuet piiranguvööndi tähistamiseks. Iga õiguskuulekas isik teab, et liivaluidetel mootorsõiduki parkimine ei ole lubatud tegevus. Seega on tegemist süüteoga, mille ebaõigussisu on ilmne ja üldarusaadav ning vajadus eraldi keelumärkide järele puudub. Seetõttu ei ole asjakohane ka kohtu väide, et menetlusalune isik ei oma juriidilist haridust ega valda eesti keelt ning venekeelses ajakirjanduses puudus vastav informatsioon.
Kassaator ei nõustu kohtu seisukohaga, et ülekuulamisprotokolli puudumine kujutab endast menetlusõiguse olulist rikkumist. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 7 lubab menetlusaluse isiku ütlustest keeldumise märkida ka väärteoprotokolli. Kuna menetlusalune isik ei olnud nõus andma ütlusi ega allkirja ühelegi dokumendile, oleks ülekuulamisprotokolli koostamine olnud põhjendamatu formaalsus.
Arusaamatud on kohtu väited, et menetleja ei ole väärteoprotokollis sõnaselgelt kirjutanud, et protokolli koopia on menetlusalusele isikule kätte antud ning pole märgitud kätteandmise kuupäev. Menetlusalune isik keeldus allkirja andmisest ja protokolli vastuvõtmisest. Selle kohta on protokollis tehtud ka VTMS § 70 lg-s 2 ettenähtud märge. Protokolli koostamisel menetlusalune isik tõlki ei taotlenud.
Õige ei ole kohtu väide, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole viidatud tõenditele, millele otsuse tegemisel tugineti. Keskseks tõendiks olid sündmuskohal tehtud fotod, millele on ka otsuses viidatud.
Kohus on ekslikult väitnud, et protokolli koostaja lubas isikut karistada 300-350 krooni suuruse rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja ametnik selgitas menetlusalusele isikule, et maksimumtrahv antud rikkumise eest on 300 trahviühikut, s.o 18 000 krooni. Algselt pakuti menetlusalusele isikule kiirmenetluse võimalust ning kiirmenetluses ei või füüsilist isikut karistada 100 trahviühikust suurema rahatrahviga. Arvestades, et LKS § 74 lg 1 sanktsioon näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti, kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud, ei ole 50 trahviühiku suurune rahatrahv ülemäärane.
Lisaks leitakse, et kohus oleks pidanud kohaldama VTMS § 118 lg-t 2 ja jätma kaebuse läbi vaatamata kaebetähtaja möödalaskmise töttu. M. Efremov põhjendas kaebuse esitamist pärast seaduses sätestatud tähtaega sellega, et ta sai tema suhtes tehtud otsusest teada alles kohtutäiturilt. Tegelikult oli menetlusalune isik teadlik sellest, et tema suhtes tehakse otsus. Seda näitab asjaolu, et menetlusalune isik käis I. Kase jutul, taotledes, et talle määrataks miinimumkaristus.

5. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et Ida-Viru Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, seda nii TeeS § 2 kui subjektiivse koosseisu sisustamise osas.
Seoses väitega, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud tee mõistet TeeS § 2 tähenduses, märgib kriminaalkolleegium, et maakohtu otsuse kohaselt sõitis M. Efremov piiranguvööndis mööda pindamata metsateed, kuid otsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohus lähtus siinkohal Teeseaduses esitatud definitsioonist. Nimelt ei ole kohtuotsuses selgitatud, mille alusel kohus luges ala, mida mööda M. Efremov sõitis, pindamata metsateeks. Lisaks oleks kohus pidanud juhul, kui ta leidis, et tegemist oli teega, tuvastama ka selle, kas see tee oli ette nähtud mootorsõidukite liiklemiseks ? väärteoprotokolli kohaselt rikkus M. Efremov LKS § 37 lg 3 p-i 6, mis ei keela sõitmist mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis iseenesest, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid ja radu sõitmise. Maakohtu otsuses seda küsimust puudutatud ei ole. Seetõttu ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, kas kohus on lugenud kõik objektiivse koosseisu asjaolud tuvastatuks või mitte.

6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et maakohus on eksinud süüteokoosseisu subjektiivse külje sisustamisel. Kohus leidis, et M. Efremov, kel puudub juriidiline haridus ja kes ei valda eesti keelt, ei olnud teadlik Looduskaitseseadusega kehtestatud Peipsi järve piiranguvööndist. Kuna LKS § 37 lg 3 p-i 6 kohaselt peab tegu ? sõitmine ? aset leidma piiranguvööndis, kujutab piiranguvöönd endast kohta kirjeldava teomodaliteedina objektiivse koosseisu tunnust ning kuulub seega asjaolude hulka, mille suhtes tuleb isiku tahtlus välja selgitada. Tegemist on aga normatiivse tunnusega (s.t õiguskeele terminiga), mille puhul ei pea isik KarS § 17 lg-st 3 tulenevalt teadma selle täpset juriidilist tähendust. Piisav on, et isik teab normatiivse tunnuse sotsiaalset tähendust või vähemalt selle üldkeelelist paralleelhinnangut. See tähendab, et antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas isik vähemalt möönis, et veekogude kalda- ja rannaaladel kehtivad teatud tegutsemispiirangud ning kas ta pidas võimalikuks, et viibib alal, kus need piirangud kehtivad. Juhul aga, kui isik ei teadnud süüteokoosseisule vastavat asjaolu, võib ta KarS § 17 lg 1 kohaselt vastutada ettevaatamatult toimepandud teo eest. Selleks tuleb kindlaks teha, kas ta toimis ettevaatamatult, s.o kas ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud süüteokoosseisule vastavat asjaolu teadma.

7. Maakohus leidis ühtlasi, et KarS § 39 lg 1 kohaselt on välistatud M. Efremovi süü, kuna ta ei olnud teadlik oma teo keelatusest ja see eksimus oli talle vältimatu samadel põhjustel, mis välistasid tema tahtluse ja ettevaatamatuse. Kriminaalkolleegium märgib, et KarS §-s 39 reguleeritud keelueksimust ehk küsimust, kas isik sai aru oma teo keelatusest tuleb eristada tahtlust välistavast koosseisueksimusest ehk küsimusest, kas isik teadis süüteokoosseisu asjaolusid. Tegemist on deliktistruktuuri erinevatel astmetel paiknevate küsimustega ? koosseisueksimus kuulub subjektiivse koosseisu tasandile, keelueksimus aga süü tasandile.
Riigikohus on mitmel korral rõhutanud, et kolmeastmeline deliktistruktuur, millest Karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt 13. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-148-03 ja 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04): Karistusseadustik sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2). See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Seega kohus, asudes seisukohale, et isik ei tegutsenud tahtlikult ega ettevaatamatusest, oleks pidanud juba sellel alusel menetluse lõpetama subjektiivse koosseisu tunnuste puudumise tõttu. Süü olemasolu või seda välistavate asjaolude esinemist poleks sellisel juhul enam olnud vajalik analüüsida.

8. Kuna aga maakohus on oma otsuses siiski analüüsinud ka keelueksimise temaatikat, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Keelueksimus tähendab käesoleva kohtuasja kontekstis seda, et isik ei saanud aru, et autoga ei tohi sõita väljaspool selleks ettenähtud teid või radu. Seejuures ei piisa teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tõdemusest, et isik ei teadnud vastava õigusliku regulatsiooni olemasolust. See ei ole ka vajalik. Lähtuda tuleb küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest ? isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet, vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld sõita järveluidetele puude alla on ilmne ja üldarusaadav. Lisada tuleb, et M. Efremov peab mootorsõiduki juhina tundma liiklusalast regulatsiooni ning Liiklusseaduse § 48 lg 1 näeb ette, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal. Sama kordab Liikluseekirja § 17. Seega tuleneb nimetatud õigusaktidest üldine keeld sõita mootorsõidukiga väljaspool teid (v.a maa omaniku nõusolekul).

9. Ida-Viru Maakohus on leidnud, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole viidatud tõenditele, millele kohtuväline menetleja tugines. Nimetatud otsuses on siiski tuginetud järgmistele materjalidele: menetlusaluse isiku suuliselt antud seletused ning fototabel. Märkida tuleb seda, et M. Efremovi suulisele seletusele ei oleks tohtinud tugineda, kui isik keeldus menetlusaluse isikuna ütlusi andmast. Seega on keskseks tõendiks fototabelid. Kriminaalkolleegium ei nõustu Ida-Viru Maakohtu seisukohaga, et kohtuvälise menetleja otsuses ei oleks tohtinud viidata Teeseaduse ja Liiklusseaduse sätetele, sest tegemist on asjasse mittepuutuvate õigusaktidega ning need ei ole tõendid. Viited õigusaktidele ei saagi olla käsitatavad tõenditena, vaid neile tuginedes on kohtuväline menetleja selgitanud oma seisukohti. Teeseadusele viitamine on põhjendatud, sest M. Efremovile heideti ette sõitmist väljaspool selleks ettenähtud teid ning tee mõiste annab Teeseaduse § 2. Liiklusseaduse sätetele viidati, lükkamaks ümber menetlusaluse isiku väiteid, et ta ei saanud aru teo keelatusest.

10. Kohus on ekslikult lugenud menetlusõiguse rikkumiseks selle, et kohtuvälises menetluses ei ole koostatud eraldi menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli, millesse oleks tulnud kanda isiku keeldumine ütlustest. Väärteomenetluse seadustiku § 65 lg 1 kohaselt protokollitakse menetlusaluse isiku ütlused kas ülekuulamisprotokolli plangil või väärteoprotokollis. Väärteomenetluse seadustiku § 65 lg 4, millele tugines maakohus ja mis sätestab, et isiku ütlustest keeldumine märgitakse väärteoplangile, reguleerib olukorda, kui isiku ülekuulamist on otsustatud protokollida väärteoplangile, kuid isik keeldub ütlusi andmast. See ei tähenda aga, et kui isiku ütlusi kavatseti protokollida väärteoprotokolli, oleks tulnud keeldumise korral koostada siiski eraldi ülekuulamisprotokoll. Kui isiku ülekuulamisel antud ütlusi sooviti protokollida väärteoprotokollis, kantakse VTMS § 69 lg 7 kohaselt sinna ka isiku keeldumine ütluste andmisest.

11. Mis puutub väitesse, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel lähtunud KarS § 56 nõuetest, siis vastava nõude mittejärgimine on tõepoolest alus otsuse tühistamiseks, kuid see ei tähenda vajadust lõpetada väärteoasjas menetlus. Kuna maa- ja linnakohtud vaatavad VTMS § 123 lg 2 kohaselt asja läbi täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, on maakohtul võimalik parandada kohtuvälise menetleja viga, tühistades otsuse määratud karistuse osas ja mõistes uue karistuse.

12. Eelnevast tulenevalt ning tuginedes VTMS § 175 p 1 ja § 174 p 7 tühistab kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu 26. aprilli 2005. a otsuse väärteoasjas nr 4-230/04 ja saadab väärteoasja Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher