RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Tartu Maakohtu 20. novembri 2009. a otsusega tunnistati Ain Arold süüdi KarS § 329 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. Samuti tunnistati A. Arold süüdi KarS § 348 järgi 25. mail 2006 toime pandud teos ja mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti üheksa kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati mõistetud liitkaristust Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 5 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust. Samuti tunnistati A. Arold süüdi KarS § 348 järgi 26. oktoobril 2004 toime pandud teos ja mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi arvati karistusaja hulka KrMS § 217 järgi kahtlustatavana kinnipidamine, Soome Vabariigis väljaandmisvahistuses viibitud aeg ning eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti Ain Aroldile 11 kuud ja 22 päeva vangistust. KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses mõisteti ta õigeks.

1.1 KarS § 348 järgi süüdistati A. Aroldit selles, et 26. oktoobril 2004 Tartu linnas juhtis ta sõiduautot ja kandis mootorsõidukiga sõites teadvalt kaasas võltsitud tähtsat isiklikku dokumenti KarS § 350 tähenduses, s.o Eesti Vabariigi mootorsõiduki juhiluba. Selle dokumendi võttis politseiametnik A. Aroldilt ära kahtlustatavana kinnipidamisel. Samuti 25. mail 2006 kella 10.55 ajal juhtis A. Arold Jõgeva vallas sõiduautot ja esitas teadvalt tema sõiduki kontrollimiseks peatanud politseiametnikule isikuttõendava dokumendina Eesti Vabariigi passi, mille vahelt leidis kontrolli teostav politseiametnik võltsitud Eesti Vabariigi mootorsõiduki juhiloa, s.o tähtsa isikliku dokumendi. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud KarS § 329 ega § 424 puudutavas osas, mistõttu selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.2 Maakohus leidis, et on välistatud enda teadmata võltsitud juhilubade kaasaskandmine, kui see toimub kahel korral. Kuigi A. Arold ei esitanud kummalgi juhul võltsitud juhiluba teda kinni pidanud politseinikule, vaid juhiluba oli tal sõidukit juhtides kaasas, ei vabasta see süüdistatavat vastutusest KarS § 348 alusel, mis näeb ette karistuse võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eest. Liiklusseaduse (LS) § 17 lg 1 kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument. LS § 24 lg 1 kohaselt on juhtimisõigust tõendav dokument kehtiv juhiluba või seaduses ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Igal isikul võib olla ainult üks kehtiv juhiluba. Juhiluba on tähtis isiklik dokument KarS § 350 tähenduses. Kuna tähtsa isikliku dokumendi ülesanne on võimaldada isiku tuvastamist, tuleb dokumendi kasutamise all mõelda ka selle kaasaskandmist, ilma et seda oleks kellelegi esitatud. Mootorsõiduki juhiloa kasutamine tähendab selle kaasaskandmist mootorsõidukiga sõites. Riigikohtu 4. mai 1994 otsusest kriminaalasjas nr III-1/1-24/94 tuleneb, et juhilubade kasutamine on spetsiifiline tegevus, mis algab autosse istumisest ja sellega paigalt liikumisest.

1.3 A. Aroldi kriminaalasja menetlemisel koostati Euroopa vahistamismäärus, milles taotleti Soome Vabariigilt tema loovutamist. Vahistamismäärus sisaldas käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuses kirjeldatud A. Aroldi tegusid, mis on kvalifitseeritud KarS § 348, § 424 ja § 329 järgi. Kuigi A. Aroldile karistuse mõistmisel liideti tema karistusele Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud vangistus, puudus vajadus taotleda laiendatud loovutamist KrMS § 493 lg 1 tähenduses. Pärnu Maakohtu otsusega vabastati A. Arold vangistuse kandmisest tingimisi ning prokuratuurile ei olnud loovutamise taotlemise hetkel teada, kas A. Arold vahistamismääruses nimetatud kuritegudes ka süüdi mõistetakse, mis tingiks karistuste liitmise.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 348 järgi. Samuti vaidlustas kaitsja otsuse A. Aroldile liitkaristuse mõistmise osas.

3. Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus, see on KarS § 348 järgi (25. mail 2006 toime pandud tegu) mõistetud kolm kuud vangistust kaetuks raskeima karistusega ehk KarS § 329 järgi mõistetud kuuekuulise vangistusega. Liitkaristuseks loeti kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud liitkaristust Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse (5 kuud ja 27 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 11 kuud ja 27 päeva vangistust, lugedes KarS § 65 lg 1 alusel selle kui raskeima karistusega kaetuks talle KarS § 348 järgi (26. oktoobril 2004 toime pandud episood) mõistetud karistuse kolm kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka maakohtu otsuses näidatud 6 kuud ja 5 päeva ning loeti A. Aroldi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 22 päeva vangistust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

3.1 Maakohtu põhjendustega on ümber lükatud kaitsja väide, et juhiloa kasutamine eeldab selle esitamist oma isiku või juhtimisõiguse tuvastamiseks, mistõttu selle kaasaskandmine või autos hoidmine ei moodusta süüteokoosseisu. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuna tähtsa isikliku dokumendi ülesanne on võimaldada isiku tuvastamist, siis tuleb dokumendi kasutamise all mõelda ka selle (nt passi või ID kaardi) kaasaskandmist ilma, et seda oleks kellelegi esitatud. Mootorsõiduki juhiloa kasutamine tähendab kooskõlas Riigikohtu praktikaga eelkõige selle kaasaskandmist mootorsõidukiga sõites. A. Arold kandis võltsitud juhilube kaasas autoga sõites ja see moodustabki KarS § 348 ettenähtud süüteokoosseisu.

3.2 Maakohus ei ole rikkunud KrMS §-s 493 sätestatud nõudeid, suurendades KarS § 65 lg 2 alusel A. Aroldile mõistetud üheksakuulist liitkaristust talle Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 5 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra. Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega karistati A. Aroldit KarS § 424 järgi kuuekuulise vangistusega 18 kuu pikkuse katseajaga. Käesolevas kriminaalasjas tuvastati, et A. Arold pani mitu kuritegu toime katseajal, mais 2006. KarS § 74 lg 5 esimese lause kohaselt tuleb sellisel juhul mõista liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele, mida maakohus ka tegi. Karistuste liitmist ei välista Helsingi esimese astme kohtu 22. veebruari 2008. a otsus (I kd lk 136-138), millega A. Arold loovutati Eesti Vabariigile seoses käesolevas kriminaalasjas talle süüks pandud kuritegudega. KarS §-de 74 lg 5 ja 65 lg 2 sätete kohaldamine tuleneb siseriiklikust seadusest.

3.3 Karistuste liitmisel liitis maakohus kõik A. Aroldile mõistetud karistused täiel määral, kuid seda ei ole otsuses põhjendatud. KarS §-de 64 lg 1, 65 lg 2 ja 65 lg 1 alusel A. Aroldile mõistetud liitkaristused ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule, mistõttu tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ja mõista uus liitkaristus.

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Aroldi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kes taotleb otsuse tühistamist osas, milles tema kaitsealust mõisteti süüdi KarS § 348 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmise osas, põhjendades seda järgmiselt.

4.1 KarS § 348 näeb ette vastutuse teadvalt võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise või kasutada andmise eest. Nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohus asusid seisukohale, et tähtis isiklik dokument on mõeldud isiku tuvastamiseks, mistõttu selle kasutamise all tuleb mõista ka dokumendi kaasaskandmist. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu 4. mai 1994. a otsusele kriminaalasjas nr III-1/1-24/94, kus on muu hulgas öeldud, et juhiloa kasutamine erinevalt näiteks passi kasutamisest on spetsiifiline tegevus, mis ei saa alata enne autosse istumist ja sellega paigalt liikumist.

4.2 Riigikohtu lahend on tehtud kriminaalkoodeksi kehtimise ajal. KrK § 186 nägi ette vastutuse passi, muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi võltsimise eest kasutamise eesmärgil, samuti teadvalt võltsitud passi, muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustusest. KrK § 186 koosseis eeldas dokumendi kasutamisel õiguste omandamise või kohustusest vabanemise eesmärki. Kui süüdlasel oli selline eesmärk, siis on mõistetav, et süüteokoosseis oli realiseeritud hetkest, kui võltsitud juhiloaga isik autosse istus ja seda juhtima asus.

4.3 KarS § 348 ei nõua küll otsesõnu dokumendi kasutamisel mingit eesmärki, kuid juhul, kui juht võltsitud juhiluba kasutada ei soovi ega kasuta, ei saa teda karistada pelgalt dokumendi omamise eest. Karistada saab teo eest, mis kahjustab mingit õigushüve. Kui võltsitud dokumendiga isikusamasust ei tuvastatud, siis puudub kahjustatud hüve. Käesolevas asjas tuvastati, et 26. oktoobril 2004 peeti süüdistatav kinni kahtlustatuna narkosüüteos. Tema läbiotsimisel leiti ja võeti ära võltsitud juhiluba. Selle dokumendi alusel süüdistatava isikut ei tuvastatud ning tema seda dokumenti ei esitanud. 25. mail 2006 kontrollis politsei süüdistatava isikut ning juhtimisõigust. Süüdistatav eitas juhtimisõiguse olemasolu ning esitas isiku tuvastamiseks passi. Passi vahelt leidis politsei võltsitud juhiloa. Süüdistatava isik tuvastati passi alusel. Mõlemal juhul puudus süüdistataval eesmärk võltsitud juhiloa kasutamiseks. Samuti selgitas süüdistatav kohtus, et ta ei mäletanud ega teadnud, kus võltsitud juhiluba asus. Teadmata sõiduki juhtimise ajal, kas võltsitud juhiluba on kaasas, puudub süüdistataval tahtlus ja ühtlasi ka eesmärk sellise dokumendi kasutamiseks.

4.4 Kohtud kohaldasid ebaõigesti KrMS § 493 lg 1 sätteid. Tartu Maakohtu määrusega kriminaalasjas nr 1-07-14666 anti luba süüdistatava vahistamiseks süüdistuses toime pandud süütegude eest seoses tõkendi rikkumisega ja viibimisega välismaal. Euroopa vahistamismääruse alusel loovutati süüdistatav käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevate KarS §-de 329, 424 ja 348 järgi kvalifitseeritud kuritegude menetlemiseks. Samal ajal oli süüdistatava suhtes jõus Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsus, mille kohaselt vabastati teda karistuse kandmisest tingimisi. Harju Maakohtu 19. juuli 2006. a määrusega asjas nr 1-06-9006 vahistati süüdistatav Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramise tagamiseks. Eelnevast tuleneb, et vahistamismäärus pidi kajastama ka Pärnu Maakohtu otsust, mille täitmiseks muu hulgas süüdistatav loovutati. Kuna seda ei tehtud, siis kassaatori arvates ei ole käesoleval juhul õiguslikku alust Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse liitmiseks.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ja põhjendatud.

5.1 Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid õigesti materiaalõigust A. Aroldi süüdimõistmisel KarS § 348 järgi. Kuigi A. Arold ei esitanud kummalgi korral võltsitud juhiluba teda kinni pidanud politseiametnikule, vaid juhiluba oli tal sõidukit juhtides kaasas, ei vabasta see süüdistatavat vastutusest võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eest. Tulenevalt LS § 17 lg-st 1 ja § 24 lg-st 1 ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga tähendab juhiloa kasutamine selle kaasaskandmist sõidukit juhtides ka siis, kui seda ei ole kellelegi esitatud.

5.2 Samuti ei nõustu prokurör kassaatori seisukohaga, et A. Aroldi karistusele ei saa liita Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 424 järgi mõistetud karistust. KrMS § 493 käsitleb loovutamise laiendamist, milleks puudus vajadus, kuna Pärnu Maakohtu otsusega mõisteti A. Aroldile mitte reaalne, vaid tingimisi vangistus ja prokuratuurile ei olnud loovutamise taotlemise hetkel teada, kas A. Arold talle etteheidetavates kuritegudes süüdi mõistetakse, mis oleks tinginud liitkaristuse mõistmise. Oluline on KrMS § 493 lg 1 eesmärk - isiku suhtes saab kriminaalmenetlust läbi viia ja karistada või karistust täitmisele pöörata nende tegude eest, milles loovutamist taotleti ehk mille suhtes välisriik nõusoleku andis. Need tingimused olid käesolevas asjas täidetud.

7. KarS § 348 näeb ette vastutuse teadvalt võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise või kasutada andmise eest. KarS § 350 kohaselt on ka juhiluba tähtis isiklik dokument KarS 19. peatüki 2. jao tähenduses. Käesolevas kriminaalasjas tuvastasid maa- ja ringkonnakohus, et kummaski A. Aroldile KarS § 348 järgi etteheidetud teos süüdistatav politseiametnikule juhiluba ei esitanud, küll aga oli see temal sõiduki juhtimisel kaasas. Kohtud leidsid samas, et kuna tähtsa isikliku dokumendi ülesanne on võimaldada isiku tuvastamist, siis tuleb juhiloa kasutamise all mõelda ka selle kaasaskandmist mootorsõidukit juhtides ilma, et seda oleks kellelegi esitatud.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht on väär ja A. Aroldi süüditunnistamisel KarS § 348 järgi kohaldasid maa- ning ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas leiab kolleegium, et juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Ka LS § 17 lg-s 1 sisalduv sõiduki juhi kohustus juhiluba kaasas kanda on vahetult tingitud nõudest esitada juhiluba kontrolli teostavale ametnikule. Kolleegium ei pea õigeks ega põhjendatuks võltsitud dokumendi kasutamise võrdsustamist dokumendi kaasaskandmise ehk valdamisega.

9. Kolleegium nendib, et maa- ja ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu varasemas lahendis on märgitud vaid seda, et juhiloa kasutamine ei saa alata enne sõidukisse istumist ja sellega paigalt liikumist, mis ei ole iseenesest vastuolus eelpool väljendatud seisukohaga. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.

10. A. Aroldi kaitsja on vaidlustanud ka oma kaitsealusele mõistetud liitkaristuse osas, milles käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olnud KarS § 348 (25. mai 2006 toimepandud tegu) ja KarS § 329 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest mõistetud liitkaristust suurendati KarS § 65 lg 2 järgi Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 5 kuud ja 27 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust. Pärnu Maakohtu otsust ja selle alusel mõistetud vangistust, mis jäeti tingimisi kohaldamata, ei olnud Soome Vabariigile esitatud Euroopa vahistamismääruses märgitud.

11. KrMS § 493 reguleerib loovutamise laiendamist ja selle esimene lõige näeb ette, et Eestile loovutatud isiku suhtes ei või alustada kriminaalmenetlust, kohaldada vabadust piiravaid abinõusid ega täita kohtuotsust muu enne loovutamist toimepandud kuriteo eest, välja arvatud see kuritegu, mille eest isik loovutati. Säte lähtub Euroopa Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsusest Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (edaspidi Raamotsus), mille art 27 lg 2 kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või võtta talt muul viisil vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.

11.1 Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas liitkaristuse mõistmisel on tegemist KrMS § 493 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga ehk enne loovutamist toimepandud kuriteo suhtes tehtud kohtuotsuse täitmisega. Kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09 7. juunil 2010. a tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt tuleb kooskõlas KarS §-ga 82 arvestada liitkaristuse mõistmisel otsuse täitmise aegumist. Sellest järeldub, et liitkaristuse mõistmist ehk karistuse suurendamist varasema karistuse ärakandmata otsuse võrra loetakse sisuliselt varasema otsuse täitmise osaks. Kui lähtuda Raamotsuse art 27 lg 2 sõnastusest, on tegemist vabaduse võtmisega enne üleandmist toime pandud süüteo eest, kuna käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse tulemusena pööratakse vangistus reaalselt täitmisele.

11.2 Praegusel juhul ei esinenud ka KrMS § 493 lg-s 2 (Raamotsuse art 27 lõiked 1 ja 3) nimetatud erandeid, mille olemasolul KrMS § 493 lg-s 1 sisalduv keeld ei rakendu. A. Aroldil ei olnud võimalik Eestist lahkuda (p 1); nagu eespool märgitud, on karistuse täitmise pööramisel tegemist vabaduse võtmisega (p-d 2-4); A. Arold ei olnud loovutamisega ega varasema kohtuotsuse täitmisega nõus (p 5). Soome Vabariigi kohtuotsuses, millega väljaandmine otsustati, on viidatud sellele, et Eesti peab järgima raamotsuse artikli 27 sätteid (p 6). Seetõttu leiab kolleegium, et varasema kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise võimalus kui vabaduse võtmisega seotud tagajärg pidi sisalduma vahistamismääruses. Kolleegium märgib, et ka prokuröri kassatsioonivastuses esitatud seisukoht, mille kohaselt vahistamismääruse tegemisel ei olnud teada, kas liitkaristus mõistetakse, ei välista sellise tagajärje kui vabaduse võtmisega suunatud meetme võimalikkusest teisele riigile teadaandmist. Vangistuse täitmisele pööramise võimalikkus nähtus ka Harju Maakohtu 19. juuli 2006. a määrusest, millega A. Arold võeti vahi alla Pärnu Maakohtu kohtuotsuse täitmise tagamiseks.

11.3 Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et A. Aroldile KarS § 348 (25. mai 2006 toimepandud tegu) ja KarS § 329 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest mõistetud liitkaristuse suurendamisel Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud vangistuse võrra rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis tingib kohtuotsuste tühistamise A. Aroldile KarS § 65 lg 2 liitkaristuse mõistmise osas.

11.4 Samas leiab kolleegium, et selle rikkumise kõrvaldamine on võimalik asja uuel arutamisel. KrMS § 493 lg 2 p 6 näeb ette, et isiku loovutanud liikmesriik võib anda nõusoleku täiendava süüdistuse esitamiseks. Kolleegium leiab, et arvestades Raamotsuse eesmärke on loovutamise laiendamine võimalik ka kohtuotsuse täitmiseks. KrMS § 493 lg 3 kohaselt esitatakse vastav taotlus täitva riigi pädevale õigusasutusele. Kuigi KrMS § 507 lg 2 kohaselt on jõustunud kohtuotsuse täitmiseks Euroopa vahistamismäärust pädev esitama Justiitsministeerium, leiab kolleegium, et liitkaristuse mõistmise vajaduse korral on selline pädevus kohtul vastavalt KrMS § 507 lg-le 1, mille kohaselt on kohtumenetluses Euroopa vahistamismäärust pädev esitama kohus. Kuna rikkumise kõrvaldamine on võimalik asja uuel arutamisel ja rikkumine sai alguse maakohtust, saadab kolleegium A. Aroldi kriminaalasja KarS § 65 lg 2 liitkaristuse mõistmise osas maakohtule uueks arutamiseks.

12. Juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused isiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 348 järgi ja mõistab teda selles süüdistuses õigeks. Samuti tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused A. Aroldile mõistetud liitkaristuse osas. Osas, milles A. Aroldile mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 kohaselt 5 kuu 27 päeva võrra, saadab kolleegium kriminaalasja Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi