KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2009. a otsus A. A. väärteoasjas narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 15¹ järgi ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.

1. 12. septembril 2008 koostas Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna vanemkonstaabel Marju Tamsalu A. A. suhtes väärteoprotokolli, mille kohaselt A. A. tarvitas kindlakstegemata ajal, kindlakstegemata kohas ja kindlakstegemata viisil ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet kanepit. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus A. A. sellega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg-s 1 sätestatut ning pani toime NPALS § 15¹ järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. 7. oktoobril 2008 koostas Lääne Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna preventsiooni- ja patrullitalituse vanemkomissar Ivo Haav otsuse, millega karistati A. A.-d NPALS § 15¹ järgi 60 trahviühiku (3 600 krooni) suuruse trahviga selle eest, et ta tarvitas 19. augustil 2008 kell 21.10 Paide linnas ilma arsti ettekirjutuseta kanepit.

3. Lääne Politseiprefektuuri selle otsuse peale esitas A. A. kaebuse Pärnu Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

4. Pärnu Maakohus jättis 26. jaanuari 2009 otsusega A. A. kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et A. A. viibimine narkojoobes on tõendatud ja narkojoobes olek on käsitletav narkootilise aine tarvitamisena NPALS § 15¹ tähenduses.

5. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. A. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 alusel. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1. Narkojoobes olekut ei saa samastada narkootikumide tarvitamisega. Narkojoove ei ole tegu, vaid terviseseisund. Seega ei ole joobeseisund iseenesest karistatav.

5.2. A. A. ei saanud temale etteheidetavat tegu panna toime kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal, kuna 19. augustil 2008 kell 21.10 viibis menetlusalune isik Järvamaa haiglas meditsiinitöötajate ja politseiametnike järelevalve all.

5.3. Rikutud on menetlusaluse isiku õigust teada, millises väärteos teda süüdistatakse. Väärteoprotokollis sisalduv süüteokirjeldus on piiritlemata ja A. A.-l ei olnud sisuliselt võimalik end kaitsta. Samuti ei ole arusaadav, milliseid tõendeid peab kohus usaldusväärseks ja miks ei ole maakohtu otsuses käsitletud mõningaid menetlusaluse isiku antud ütlusi.

6. Kassatsioonivastuses leidis Lääne Politseiprefektuuri prefekt Priit Suve, et kohus on otsuses piisava põhjalikkusega kirjeldanud, miks on väärteo toimepanemine tõendatud ja milliste tõendite alusel on selline arvamus kujunenud.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonis esitatud seisukoha juurde, leides, et väärteomenetlus tuleb lõpetada.

8. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 15¹ sätestab karistuse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Pärnu Maakohus leidis, et A. A. on tarvitanud kanepit ja pannud seeläbi toime NPALS §-s 15¹ kirjeldatava teo. Kohus märkis, et narkojoobes olek on käsitatav narkootikumi tarvitamisena. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

9. Kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-92-05 - RT III 2005, 32, 320, p 7). Iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese. Käesoleval juhtumil asjassepuutuvaks NPALS §-s 15¹ sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Nimetatud kahe nähtuse samastamatust kinnitab muu hulgas ka karistusseadustiku eriosa erinevate koosseisude süstemaatiline analüüs. Näiteks eristab alkoholiseaduse §-s 70 sätestatud väärteokoosseis selgelt ühelt poolt avalikus kohas alkohoolse joogi tarbimist ja teiselt poolt avalikku kohta alkoholijoobes ilmumist, kusjuures teise teoalternatiivi eest (avalikku kohta joobnud olekus ilmumine) karistatakse erinevalt esimesest üksnes juhul, kui see pannakse toime inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet solvates. Ühtlasi sisaldab eriosa süüteokoosseise, mille puhul on objektiivse külje tunnuseks ainult joobeseisundis viibimine (näiteks liiklusseaduse § 74¹⁹ ja KarS § 424). Isiku vastutuselevõtmine nende sätete järgi ei sõltu sellest, kas joobeseisund on tekkinud narkootilise aine või alkohoolse joogi tarvitamise tagajärjel või muul moel. Kolleegium märgib, et erinevalt eelnimetatud sätetest ei ole joobeseisund NPALS § 15¹ koosseisuline element.

10. Tõsiasi, et narkootikumi tarbimist ei saa õiguslikult samastada narkojoobega, võib narkootikumidega kokku puutunud isiku jaoks olla karistusõiguslikust aspektist nii soodne kui ka ebasoodne. Nii näiteks võib isik NPALS § 15¹ järgi vastutada ka siis, kui ta manustas narkootilist ainet vähem kui on vajalik joobe tekkeks. Samas võib isik teatud juhul olla joobes ka siis, kui ta ei ole narkootilist ainet tarvitanud (näiteks ei realiseeri isik NPALS §-s 15¹ objektiivset koosseisu, kui tema narkojoove tekkis selle tagajärjel, et talle manustati narkootilist ainet tema teadmata mõne teise isiku poolt).

11. Kolleegium märgib, et lisaks objektiivse külje tunnustele eeldab isiku karistamine NPALS § 15¹ järgi ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Isegi juhul, kui inimene on narkootilist ainet tarvitanud ja täitnud seega süüteo objektiivse koosseisu ning tal esineb tarvitamisest johtuv narkojoove, ei saa teda teatud juhtudel NPALS § 15¹ järgi karistada subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Lähtuvalt KarS § 15 lg-st 3 saab NPALS §-s 15¹ sätestatud teo toime panna ka ettevaatamatusest. Seega on KarS § 18 lg 3 kohaselt narkootilise aine tarvitamine karistatav ka juhul, kui isik küll ei teadnud, et ta narkootikumi tarvitab, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Näiteks ei saa hilisemale joobeseisundile tuginedes võtta NPALS § 15¹ järgi vastutusele isikut, kes hoolimata oma tähelepanelikust ja kohusetundlikust suhtumisest pidas kanepisigaretti tubakasigaretiks.

12. Eelnevast lähtuvalt peab NPALS § 15¹ järgi väärteoasja lahendav kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud - mille esinemist eeldatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08 - RT III 2008, 16, 106, p 15) - puuduvad, vastutab isik NPALS § 15¹ järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 15¹ realiseerituse seisukohast oluline. Küll aga märgib Riigikohus, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 15¹ koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.

13. Käesolevas asjas on maakohus jätnud tuvastamata narkootikumide tarvitamise A. A. poolt kui NPALS §-s 15¹ sätestatud koosseisupärase teo ja tunnistanud menetlusaluse isiku süüdi üksnes tal joobeseisundi esinemise tõttu. Sealjuures on kohus lähtunud arusaamast, et narkojoove on samastatav narkootilise aine tarvitamisega ning jätnud seetõttu võtmata seisukoha NPALS § 15¹ koosseisule vastava teo enda, s.o tarvitamise, osas. Ühtlasi on maakohus jätnud selgitamata menetlusalusele omistatava teo subjektiivse külje. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline minetus hinnatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena VTMS § 175 p 1 mõttes kui väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 ja § 175 p 2 tähenduses, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

14. Asja uuel arutamisel peab maakohus vajadusel hindama ka seda, kas menetlusaluse isiku karistamine on väärteoprotokolli piiridest väljumata võimalik. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse A. A.-le ette väärteo toimepanemist kindlakstegemata ajal, kindlakstegemata kohas ja kindlakstegemata viisil. Isegi juhul, kui kohus tuvastab narkootilise aine vähemalt hooletu õigusvastase süülise tarvitamise A. A. poolt, tuleb kohtul lähtuvalt VTMS §-st 87 pidada silmas, et võrreldes väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega ei tohi otsuses täiendada teo toimepanemise kohta puudutavaid andmeid olulisel määral (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-16-09 - RT III 2009, 17, 126, p 9; 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 11 ja 3-1-1-75-03 - RT III 2003, 21, 200, p 7).

15. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

16. A. A. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 1601 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, s.o 288 krooni ja 20 senti, seega kokku 1889 krooni ning 20 senti. Esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 11 lg-tes 2 ja 3, § 18 lg 1 p-s 3 ning § 21 lg 3 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 1889 krooni ja 20 senti. Lähtudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 175 lg 1 p-st 1, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nimetatud summa mõistliku suurusega kaitsjatasuks ja arvab selle menetluskuludesse. Pärnu Maakohus peab uue otsuse tegemisel lahendama ka küsimuse, kelle kanda menetluskulud jäävad.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe