RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. 26. juulil 2008 koostas Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakonna vanemkonstaabel Juhan Aasna Andres Auli suhtes väärteoprotokolli selle kohta, et 22. juulil 2008 kl 10.00 tarvitas A. Aul Läti Vabariigis arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet kanep, rikkudes sellega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (edaspidi NPALS) nõudeid ja pannes toime NPALS § 15¹ järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Lõuna Politseiprefektuuri 19. augusti 2008. a otsusega karistati A. Auli NPALS § 15¹ järgi 30 trahviühiku (1800 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta tarvitas 22. juulil 2008 kl 10.00 Viljandi linnas, Viljandi maakonnas ja Läti Vabariigis arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet kanep. Samuti mõisteti menetlusaluselt isikult menetluskuluna välja 290 krooni seoses joobeseisundi meditsiinilise tuvastamisega.

3. A. Aul esitas Tartu Maakohtule kaebuse, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, kuna tema teos puuduvad väärteo tunnused.

4. Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2008. a otsusega jäeti A. Auli kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus leidis, et narkootilise aine tarvitamine on tõendatud 26. juuli 2008. a joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga. Kanepi tarvitamist Läti Vabariigis tunnistas ka menetlusalune isik, kuid leidis, et sellise teo eest teda Eestis karistada ei saa. Kohus A. Auli seisukohaga ei nõustunud, märkides, et kui narkootilise aine tarvitamise tunnused on usaldusväärselt tuvastatud, ei ole tähtis, kus konkreetselt narkootilist ainet tarvitati. Juhul, mil isikul tuvastatakse Eesti Vabariigi territooriumil narkojoove ja narkootilise aine tarvitamine on toimunud arsti ettekirjutuseta, järgneb sellisele teole vastutus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse alusel. Süüteo tunnuste tuvastamine isiku käitumises on võimalik ka juhtudel, mil keelatud ainet ei ole kätte saadud või pole usaldusväärselt kindlaks tehtud keelatud aine tarvitamise täpset kohta.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Auli kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Ventsli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Vastavalt VTMS §-le 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusalusele isikule omistatud väärtegu toime pandud Läti Vabariigis. Sama teokirjeldus on esitatud ka kohtuvälise menetleja otsuses. Seega pidid nii kohtuväline menetleja kui kohus kontrollima, millise riigi seadust tuleb A. Auli poolt toime pandud väärteole kohaldada. Menetlusalusele isikule etteheidetav tegu on toime pandud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, mille tõttu ei ole see vastavalt KarS § 6 lg-le 1 Eesti karistusseaduse järgi karistatav. Kohaldatavad ei ole ka KarS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõtted, kuna Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud kuritegude, mitte aga väärtegude kohta. Maakohus kohaldas ebaõigesti KarS § 7 lg 1, laiendades Eesti karistusseaduse mõju ka väljaspool Eesti territooriumi toime pandud väärtegudele, jättes samas alusetult kohaldamata KarS § 6 lg 1, milline norm välistab A. Auli karistamise NPALS § 15¹ järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest.

5.2 Asudes seisukohale, et NPALS § 15¹ on alati kohaldatav juhtudel, mil isikul tuvastatakse narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine ja puudub arsti ettekirjutus sellise aine kasutamiseks, laiendas kohus põhjendamatult vastava sätte rakendusala. Grammatilise tõlgenduse kohaselt on NPALS § 15¹ alusel karistatav tegevus, mis seisneb narkootilise aine tarvitamises. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks vaadeldava süüteo objektiivse koosseisu tunnusena sätestada isikul narkootilise aine kasutamise tunnuste esinemist. Maakohtu tõlgendus võib luua olukorra, mil NPALS § 15¹ alusel karistatakse isikuid, kes on tarbinud välisriigis lubatud, kuid Eesti Vabariigis keelatud narkootilisi aineid, kusjuures narkootilise aine tarvitamise tunnused tuvastatakse isikul alles Eesti territooriumil.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Politseiprefektuur, leides kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Narkomaania leviku tõkestamise seisukohalt on maakohtu otsuses esitatud NPALS § 15¹ tõlgendus vajalik ja eesmärgipärane. Kassaatori arusaam ei ole kooskõlas vaidlusaluse sätte eesmärgi ja mõttega.

6.2 Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna kohtuotsust ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Kohtuotsusest peab selgelt nähtuma, millistele asjaoludele rajab kohus oma järeldused. Kirjeldatud nõuetele mittevastava otsuse tegemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Lähtudes eeltoodust tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi samale maakohtule uueks arutamiseks.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

8. Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega määratakse väärteoasja arutamise piirid kindlaks väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on seotud nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. Kooskõlas VTMS §-s 70 sätestatuga tuleb väärteoprotokolli sisu menetlusalusele isikule teatavaks teha. Seoses eeltooduga on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas selgitanud, et väärteoasja arutamise piiridest on kohtuväline menetleja väljunud näiteks juhul, mil väärteomenetluses tehtud otsuses sisalduvad väärteo sellised faktilised asjaolud, millised väärteoprotokollis ega selle täiendustes ei kajastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 11). Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb vajadus süüdlasele etteheidetava teo kirjeldust korrigeerida, tuleb protokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras uuesti teatavaks.

9. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p 1 kohaselt tuleb väärteoprotokolli kohustuslikus korras kanda ka väärteo toimepanemise aeg ja koht. 26. juulil 2008 koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt pani menetlusalune isik temale etteheidetava teo toime 22. juulil 2008 Läti Vabariigis. Kohtuvälise menetleja 19. augusti 2008. a otsuse järgi on aga väärtegu toime pandud 22. juulil 2008 Viljandi linnas, Viljandi maakonnas ja Läti Vabariigis. Võrreldes väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega on kohtuvälise menetleja otsuses teo toimepanemise kohta puudutavaid andmeid olulisel määral täiendatud. Kriminaalkolleegium leiab, et asudes otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust teo toimepanemise koha osas, väljus kohtuväline menetleja väärteoprotokolli piiridest ja rikkus sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet. Kirjeldatud olukorras oli kohtuvälisel menetlejal võimalus täiendada väärteoprotokolli või koostada uus väärteoprotokoll, mida aga ei tehtud. Otsust ja väärteoprotokolli koostoimes lugedes ei ole arusaadav, kas kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt leidis narkootilise aine tarvitamine aset Eestis, Lätis või mõlemas riigis.

10. Ka maakohus ei ole otsuse tegemisel kujundanud selget seisukohta, kus A. Aul väärteo toime pani. Kriminaalkolleegium ei nõustu kohtuga selleski, et juhul, mil isikul on usaldusväärselt tuvastatud narkootilise aine tarvitamise tunnused, ei ole tähtis, kus täpsemalt narkootilist ainet tarvitati. Mõistetavalt esineb olukordi, mil teo toimepanemise kohta ei õnnestugi välja selgitada. Eelöeldu aga ei tähenda, nagu ei peakski kohtuväline menetleja selle poole püüdlema. Esmalt on maakohtu järeldus vastuolus VTMS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis muu hulgas märkida väärteo toimepanemise koht. Teisalt on väärteo toimepanemise koha kindlakstegemine tähtis nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamise aspektist kui ka seetõttu, et sellest sõltub isiku teo karistatavuse määratlemine, pidades eelkõige silmas karistusseaduse ruumilise ja isikulise kehtivuse põhimõtteid. Seetõttu tuleb süüteo toimepanemise koht määratleda võimalikult suure täpsusastmega. Kohus, asudes käesoleva väärteoasja lahendamisel seisukohale, et menetlusalusel isikul tuvastati narkootilise aine tarvitamise tunnused Eesti Vabariigi territooriumil, mistõttu oli tema karistamine NPALS § 15¹ alusel põhjendatud, väljus samuti väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega VTMS §-st 87 tulenevat nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Eeltoodu kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis on vastavalt VTMS § 175 p-le 2 kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

11. Kassaator osutab õigustatult KarS § 6 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Karistusseaduse isikulise kehtivuse põhimõttest tulenevalt saab isikut karistada küll ka väljaspool Eesti territooriumi toimepandud kuriteo, mitte aga väärteo eest (KarS § 7). Kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt pani A. Aul väärteo toime Läti Vabariigis ja VTMS § 87 järgi on kohus seotud väärteoasja arutamise piiridega, millised tulenevad väärteoprotokollis kajastatud teokirjeldusest, ei ole KarS § 6 lg 1 alusel võimalik menetlusalust isikut temale etteheidetava väärteo toimepanemise eest karistada. Samuti puudub võimalus kohtuvälises menetluses asetleidnud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist kassatsioonimenetluses või asja uuel arutamisel maakohtus kõrvaldada. Seetõttu puudub ka edasine menetluslik võimalus tuvastada menetlusaluse isiku teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Loetletud põhjustel tuleb väärteomenetlus A. Auli suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

12. Juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2008. a otsuse, lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse ja rahuldab kassatsiooni.

13. A. Auli kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 1495 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, so 269 krooni ja 10 senti, seega kokku 1764 krooni ja 10 senti. Esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 11 lg-tes 2 ja 3 ning § 18 lg 1 p-s 4 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 1764 krooni ning 10 senti. Väärteomenetluse seadustiku § 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1 alusel tuleb väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg