RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

MÄÄRUS
Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 10. september 2007                                                                                                              3-1-1-35-07

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 8. augustil 2007 läbi vandeadvokaadi abi Janno Kuuse kassatsiooni Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2007. a otsuse peale

1. Kassatsiooni esitamise järgselt on süüdistatav T. Liiv esitanud Riigikohtule mitmesuguseid avaldusi, taotledes muuhulgas KrMS § 408¹ lg-le 4 tuginevalt tema suhtes tehtava kohtuotsuse täies ulatuses avalikustamata jätmist ja prokuröri taandamist.

Kriminaalkolleegium märgib, et üldjuhul puudub süüdistataval enesel KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja sama paragrahvi viienda lõike kohaselt ei ole süüdistatav kassatsioonimenetluse pool. See tähendab, et oma mistahes seisukohti ja arvamusi saab süüdistatav Riigikohtu menetluses esitada üksnes enda advokaadist kaitsja vahendusel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 351 lg-st 3 johtuvalt võidakse Riigikohtu istungile kutsuda ka süüdistatav. Sellist süüdistatavat võib kohus kooskõlas KrMS § 360 lg-s 3 sätestatuga küsitleda, kuid mingit iseseisvat menetlusõiguslikku pädevust ei ole seadusandja Riigikohtu istungile kutsutud süüdistatavale ette näinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt väljendanud arusaama, et kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2006. a määrust asjas nr 3-1-1-26-06).

2. Erandlikult tuleb sisuliselt läbi vaadata T. Liivi 25. mail 2007 esitatud avalduses sisalduv taotlus, et tema suhtes tehtav kohtuotsus jäetaks KrMS § 408¹ lg-le 4 tuginedes täies ulatuses avalikustamata. Sellise taotluse esitamise õigus on antud andmesubjektile, kelleks T. Liiv ka on. Taotlust põhjendas T. Liiv asjaoluga, et vastasel korral on kannatanud hõlpsasti äratuntavad ja temaga seostatavad.
Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 408¹ lg-s 1 kehtestatud üldpõhimõtte kohaselt on kohtulahend kriminaalmenetluses avalik. Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 408¹ ei tulene üldist nõuet, et avaldatavas otsuses ei tohi süüdlase isik olla tuvastatav, vaid selle paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt ei tohi isik olla tuvastatav juhul, kui otsuses kajastuvad delikaatsed isikuandmed või muu teave, mille suhtes kehtib juurdepääsupiirang. Kuivõrd käesolevas asjas süüdistatava delikaatseid isikuandmeid isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 3 p 7 mõttes kajastatud ei ole, ei tähenda asjaolu, et süüdlase isik on tuvastatav ka ilma isikuandmeteta, tema õiguste rikkumist. Seejuures tuleb mainida, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et kohtuotsus jäetakse tervikuna avalikustamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2006. a määrust asjas nr 3-1-1-2-06, p 3).
Asjaolu, et maa- ja ringkonnakohtu istungid olid kuulutatud kinniseks, ei tähenda automaatselt seda, et Riigikohtus tehtav kohtulahend ei ole avalik. Kohtulahendi avalikkust piiratakse KrMS § 11 lg 2 kohaselt üksnes juhul, kui seda nõuavad alaealise, abielupoole või kannatanu huvid. Kuivõrd T. Liiv ei olnud kriminaalmenetluse ajal alaealine, kriminaalkolleegiumi hinnangul pole kannatanud temaga seoses äratuntavad ning otsuse avalikustamata jätmist ei nõua ka T. Liivi abikaasa huvid, puudub alus kohtuotsuse avalikkuse piiramiseks. Alaealiste kannatanute huvides asendatakse Riigikohtu lahendis nende nimed tähemärkidega.

3. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 350 lg-le 2, § 408¹ lg-tele 3, 4 ja 6, kriminaalkolleegium

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar